Uuring annab uut teadmist kriitilises seisundis vastsündinutel sageli kasutatavate ravimite kohta

Kriitilises seisundis vastsündinutel kasutatavate ravimite suurim murekoht on see, et enamiku ravimite kasutamist ei ole vastsündinute peal piisavalt uuritud. Tartu Ülikoolis valmis doktoritöö, mis annab uut olulist infot kahe ravimi doseerimise, plasmakontsentratsiooni ja toimete kohta olukorras, kus oodatava toime saavutamine ja kõrvaltoimete vältimine on vastsündinu jaoks elutähtis.

Vastsündinueaks loetakse esimest 28 elupäeva. Selle lühikese aja jooksul toimuvad väga olulised arengulised muutused. Kuna vastsündinute raske haigestumise peamine riskitegur on enneaegne sünd, tuleb neonatoloogidel tegeleda patsientidega, kes võivad olla sündinud raseduse eri etappidel ja kuni kümnekordse kehakaaluerinevusega ning kellel esineb lisaks ebaküpsusele ka arenguhäireid.

Tartu Ülikooli arstiteaduse doktorant Maarja Hallik kirjeldas oma doktoritöös, et kriitilises seisundis vastsündinutele manustatakse palju ravimeid, mille kasutamist ei ole vastsündinute peal piisavalt uuritud.  „Umbes 2/3 vastsündinute ravis kasutatavatel ravimitel puudub konsensuslik ja ametlik  näidustus, doseerimissoovitus ja sobilik ravimvorm sellele vanuserühmale. Selline ravimite nö off-label manustamine on üldiselt aktsepteeritud, aga osakondade lõikes erinev, kuna sõltub sellest, millistele teabeallikatele tuginedes arstid oma otsuseid teevad,“ tõdes Hallik.

See kehtib ka südame- ja veresoonkonnaravimite kohta. Tõenduspõhised andmed selle kohta, millist ravimit millises olukorras vastsündinul kasutada, millise annusega ravi alustada, kuidas annust kohandada ning millised parameetreid ravi tõhususe hindamiseks jälgida, on äärmiselt tagasihoidlikud.

Manustamisel lähtutakse enamasti kliinilistest sümptomitest, mis esinevad ka laste ja täiskasvanute meditsiinis: madal vererõhk, südame väike minutimaht, halb perifeerne verevarustus, vähenenud uriinieritus, laktatsidoos. Kõik need on vereringe puudulikkuse tunnused. Vastsündinute südame-veresoonkonna füsioloogia ja patofüsioloogia on aga eripärane, mistõttu ei saa täiskasvanutel või lastel tehtud uuringute tulemusi neile lihtsalt üle kanda.

Uuringu fookus

Hallik analüüsis oma doktoritöös kahe vastsündinutel sageli kasutatava ravimi, südant ja vereringet mõjutava dobutamiini ja milrinooni doseerimise, plasmakontsentratsiooni ja toimete seoseid.

Analüüsis kasutati matemaatilist modelleerimist, mis on vastsündinute farmakokineetika ja farmakodünaamika alasteks ravimuuringuteks paljulubav metoodika. „Populatsioonipõhine lähenemine sobib hästi andmete vähesuse korral, mis tuleneb vastsündinute haavatavusest nii vereanalüüside hulga kui ka paljude sekkumist nõudvate monitooringumeetodite suhtes,“ arutles Hallik.

Kui ravimite farmakokineetikat ja farmakodünaamikat, kontsentratsioonide ja toimetugevuse varieeruvust ei tunta, võib juhtuda, et efektiivsusuuringutes kasutatakse valesid annuseid ning potentsiaalselt vajalikud ravimid tunnistatakse ebatõhusaks. Seepärast on oluline uurida ravimite farmakokineetikat ja farmakodünaamikat just nendes vastsündinute populatsioonides ja kliinilistes situatsioonides, kus neid enim kasutatakse ja kasu oodatakse.

Peamised tulemused

„Uuringus leidsime, et vereringe sünnijärgse ümberkohanemise ajal ilmneb dobutamiini toime südamesagedusele ja vererõhule juba suhteliselt madalatel kontsentratsioonidel ning on küllastuv. Südame minutimahtu tõstev toime on uuritud doosi- ja kontsentratsioonivahemikus aga lineaarne või küllastub kõrgematel kontsentratsioonidel,“ kirjeldas Hallik tulemusi.

Antud uuring oli esimene, mis vastsündinutel dobutamiini farmakokineetikat ja kontsentratsioonist sõltuvat toimet selliste populatsioonimudelitega kirjeldab.

Milrinooni farmakokineetikauuringu andmete alusel soovitavad teadlased ravimi annustamisskeemi, mis tagab pärast avatud arterioosjuha ligeerimist ravi vajavatel vastsündinutel kõige suurema tõenäosusega ravimi kontsentratsiooni toimivas vahemikus.