11. septebril kell 14.00 kaitseb Andreas-Christian Hade doktoritööd „Molecular brain changes in alcohol use disorder and optimization of perfusion fixation method for immunohistochemistry“ („Alkoholitarvitamise häirega seotud molekulaarsed muutused ajus ja perfusioonfikseerimise meetodi optimeerimine immunohistokeemiliseks uuringuks“).
Juhendajad:
kohtuarstiteaduse professor Marika Väli, Tartu Ülikool
inimese füsioloogia kaasprofessor Mari-Anne Philips, Tartu Ülikool
ortogenoomika teadur Ene Reimann, Tartu Ülikool
patofüsioloogia professor Sulev Kõks, Tartu Ülikool
Oponent:
professor Henrik Druid, Karolinska Instituut (Rootsi)
Kokkuvõte:
Alkohol, täpsemalt selle psühhoaktiivne toimeaine etanool, on üks enim tarvitatud aineid maailmas ning põhjustab ulatuslikke tervise-, sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme.
Alkoholitarvitamise häire (Alcohol Use Disorder, AUD) on krooniline haigus, mida iseloomustavad kontrolli kaotus tarvitamise üle, tugev iha ning korduvad ebaõnnestunud katsed alkoholi vähendada.
Käesolev doktoritöö uurib AUD-ga seotud molekulaarseid muutuseid inimese ajus. Geenikiibi analüüs mediodorsaalses taalamuses näitas, et ülesreguleeritud geenid on seotud peamiselt glutamatergilise ja GABAergilise neurotransmissiooni, rakulise metabolismi ning neurogeneesiga, samas kui alla reguleeritud geenid olid seotud immuunsüsteemi protsessidega.
Geenikiibi tulemusi valideeriti immuunohistokeemiliste meetoditega, milleks arendati ja optimeeriti käesoleva töö raames kuluefektiivne post mortem perfusioonimeetod inimajude uurimiseks. Meetod tagas hea koe säilivuse ning võimaldas näidata, et kuni 37 tunni pikkune post mortem intervall säilitab usaldusväärse rakulise struktuuri, kuid pikema aja möödudes hakkab koe kvaliteet märgatavalt langema.
Immunohistokeemiline analüüs keskendus kiibianalüüsi põhjal tuvastatud AUD-ga seotud sihtmärkidele PV ja TCF4. PV (parvalbumiin)-positiivsed interneuronid olid selgelt tuvastatavad inimese hippokampuses ning enamik neist ekspresseeris ka adhesioonimolekuli NEGR1, mis on geneetilistes uuringutes seotud alkoholi tarbimise riskiga. Lisaks ilmnes, et TCF4 on laialdaselt ekspresseeritud hippokampuse neuronites, esinedes nii tuumas, rakukehas kui dendriitides. TCF4 ekspressioon oli piirkonniti erinev, olles tugevam CA2/3 piirkonnas ning madalam CA1-s, kuid säilis sarnase mustrina mõlemas ajupoolkeras.
Kokkuvõttes võivad alkoholi tarbimise häirega kaasnevad geneetilised riskifaktorid avalduda konkreetsete närvirakkude tasandil, mõjutades ajuringete toimimist. Tulemused aitavad paremini mõista alkoholisõltuvuse neurobioloogiat ning loovad aluse täpsemate sihtmärkide leidmiseks tulevastes uuringutes. Lisaks loob optimeeritud perfusioonimeetod võimaluse kuluefektiivseks ja laiemaks kasutuselevõtuks inimajude uurimisel.
Kaitsmist saab jälgida ka ülekande vahendusel.
