8. septembril kell 14.00 kaitseb Spyridon Panagiotis Deligiannis doktoritööd „Multi-omics insights into ovarian health preservation“ („Multi-oomiline ülevaade munasarjade tervise säilitamisest“).
Juhendajad:
reproduktiivmeditsiini professor Andres Salumets, Tartu Ülikool
dotsent Timo Tuuri, Helsingi Ülikool (Soome)
kaasprofessor tenuuris Agne Velthut-Meikas, Tallinna Tehnikaülikool
Oponent:
kaasprofessor Paul Wieringa, Maastrichti Ülikool (Holland)
Kokkuvõte:
Tänu vähiravi kiirele arengule saab üha rohkem patsiente haigusest terveks. Samas võivad sellised ravimeetodid nagu kiiritusravi kahjustada munasarju ja ohustada tulevast viljakust. Enamik seniseid uuringuid on keskendunud munarakkude (folliikulite) kahjustusele, kuid palju vähem on teada sellest, kuidas kiiritus mõjutab munasarja toetavaid rakke, mis on normaalse munasarjafunktsiooni jaoks hädavajalikud. Seetõttu on viljakuse säilitamine muutunud üha olulisemaks ning munasarjakoe külmutamine (ovarian tissue cryopreservation, OTC) on üha sagedamini kasutatav meetod. Siiski puudub sellele meetodile ühtne standard ning selle tõhusust on võimalik veelgi parandada.
Käesolev doktoritöö uurib, kuidas levinud viljakust säilitavad sekkumised mõjutavad munasarjakude raku- ja molekulaarsel tasandil. Esiteks analüüsiti kiirituse mõju munasarja toetavatele rakkudele. Tulemused näitasid, et kiiritus põhjustab neis rakkudes pikaajalisi muutusi, häirides rakkude jagunemist, DNA parandamist ja koe organiseerumist – seda isegi juhul, kui munarakud ise ei ole otseselt kahjustatud. See viitab sellele, et munasarjade talitlushäire pärast vähiravi ei tulene ainult folliikulite kadumisest.
Teiseks hinnati vitrifikatsiooni ehk ülikiiret külmutamismeetodit, mida kasutatakse OTC puhul. Kuigi külmutatud ja üles sulatatud munasarjakude näis esialgu normaalne, ilmnes pikemaajalise kultuuri käigus folliikulite eluvõime langus ning muutused olulistes arenguradades, sealhulgas hormonaalset regulatsiooni mõjutavates mehhanismides. Need tulemused aitavad tuvastada molekulaarseid sihtmärke, mille abil saab tulevikus külmutusprotokolle täiustada.
Lõpuks uuriti, kas munasarjal võib olla oma spetsiifiline mikrobioom – bakterikooslus, mis võiks mõjutada munasarja funktsiooni või külmutamise edukust. Rangete kontrollide järel ei leitud selle olemasolu kohta tõendeid.
Kokkuvõttes annab see töö uusi teadmisi selle kohta, kuidas vähiravi ja viljakuse säilitamise meetodid mõjutavad munasarjakude, ning aitab kaasa tõhusamate ja turvalisemate viljakusravi strateegiate arendamisele gonadotoksilist ravi saavate patsientide jaoks.
