Aasta õppejõud Jana Kivastik: raske on leida piiri selle vahel, mida üliõpilane peaks peast teadma ja mida mitte

Tartu Ülikooli 2025. aasta õppejõuks valitud inimese füsioloogia kaasprofessor Jana Kivastik on tudengite sõnul õppejõud, kes suudab ka kõige keerukamad inimorganismi toimemehhanismid arusaadavalt ja paeluvalt lahti seletada.

Õppetöö vahepeal oma kabinetis istet võttes räägib Kivastik, et ka aastakümnete pikkuse õpetamiskogemuse järel panevad üliõpilased tal silma ikka ja jälle särama.

Jana Kivastik, mida see tunnustus teile tähendab?

Ikka on tore, kui kiidetakse! Aga maailm on palju muutunud, isegi tunnustamine käib nüüd teistmoodi. Parimaid õppejõude on valitud juba aastaid, aga vanasti oli nii, et need, kes valdkonnaga otseselt seotud polnud, ei saanud sellest üldse teada. Nüüd levib info kiiresti ning see uudis jõudis kohe ka minu klassi- ja kursusekaaslasteni. Kõigilt õnnitlusi saada on muidugi väga tore, aga lõpuks on ikkagi oma valdkonna inimeste tunnustus peamine. Püüan oma tööd sama hästi edasi teha!

Lähme ajas natuke tagasi, kes oli teie inimese füsioloogia õppejõud?

Mul vedas – sattusin teisel kursusel Peet-Henn Kingisepa rühma. Ta rääkis teemast nii huvitavalt ning oli väga meeldiv inimene, alustasin temaga tegevust ka tollases Üliõpilaste Teadusliku Ühingu füsioloogia ringis. Teda tulebki vist „süüdistada” selles, et ma füsioloogiasse jäin.

Aga miks otsustasite arstiteaduskonda astuda?

Mu elu on läinud lihtsat ja loogilist rada. Isa oli teedeinsener, ema arst. Koolis olid õpetajad. Juba varakult sain aru, et teid ma ilmselt ehitama ei hakka. Seega otsustasin õppida arstiks ja kindlasti mingis olukorras ka nooremaid kolleege õpetada.

Aga elu läks teisiti. Ema töö näitas, et arstitööga tuleb kaasa ka palju tõsiseid ja kurbi situatsioone. Sain aru ka sellest, et igasuguseid arste on vaja: nii neid, kes ravivad, kui ka neid, kes teevad teadust ja õpetavad.

Paljud minu kursusekaaslased, kes vahepeal arstina ei praktiseerinud, on hiljem arstikutse juurde tagasi pöördunud. Minul siiski seda mõtet tulnud pole – mulle meeldib küsimustele vastuseid leida ja arutleda rahulikumas keskkonnas, mitte EMO-s!

Mis valmistab üliõpilastele füsioloogia õppimisel enim raskusi?

Alguses ei saa nad aru, kuidas erinevates peatükkides õpitu omavahel seostub – nad ei taju veel, kuidas kõik osad tervikuna koos töötavad. Aga selleks, et teada, kuidas aidata inimest haiguse korral, tuleb esmalt teada, kuidas organism tervena töötab.

Raske on leida piiri selle vahel, mida üliõpilane peaks peast teadma ja mida mitte. Öeldakse, et tänapäeval saab ju kõike Internetist järele vaadata või tehisaru käest üle küsida. See on tõesti nii, aga ma ei kujuta hästi ette, et läheksin arsti juurde, kes ise midagi ei tea ja kohe tehisaru poole pöördub. Mingi esmane idee peaks ikkagi arstil endal tekkima.

Teid valiti aasta õppejõuks. Milline on teie silmis „aasta üliõpilane”?

Kõige toredamad on need, kes teevad endale kohe semestri alguses selgeks, mis neid selles aines ees ootab. Oluline on ka julgus küsida, kui midagi jäi segaseks. Ning mis peamine, et üliõpilane usaldaks õppejõudu – kui me räägime hingamisteede takistusest ja hormoonidest, siis küll see hiljem ka kasuks tuleb! [Naerab]. Aga silma panevad tudengid mul alati särama!

Image