Doktoritöö: naised haigestuvad koroonasse meestest sagedamini, kuid vajavad harvem haiglaravi

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas kaitstud doktoritöös kasutas Tatjana Meister riiklikke terviseandmebaase, et selgitada välja koroonaviirusega nakatumist, haiguse raskusastet ja selle pikaajalisi tervisemõjusid kujundavad riskitegurid. Eriti selgelt joonistusid välja erinevused naiste ja meeste vahel.

Viirushaigused, eeskätt ülemiste hingamisteede infektsioonid, on alati olnud ja jäävad ka tulevikus meie igapäevaelu osaks. Samamoodi on koroonaviirusest ajapikku saanud tavapärane viirusinfektsioon, millega inimene puutub elu jooksul mitu korda kokku, selgitas Tatjana Meister. „Seetõttu on vajalik mõista, kes on ohustatud haiguse raskemast kulust ja selle tüsistustest ning kuidas mõjutavad seda riski praegused ennetusmeetmed,“ lisas ta.

Doktoritöö tulemused näitavad, et naised nakatuvad SARS-CoV-2 viirusega sagedamini kui mehed – seda nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimeste seas. Meistri sõnul on suurem nakkusrisk seotud sotsiaalsete ja käitumuslike teguritega. Näiteks pöörduvad naised oma tervisemuredega sagedamini arstile ja on tõenäoliselt ka agaramad testijad. Samuti moodustavad naised valdava osa meditsiiniõdedest ja hooldajatest ning puutuvad seega haigustekitajatega rohkem kokku.

Image

Koroona raskel põdemisel ilmnes aga vastupidine muster: naistel esineb vähem rasket haigestumist kui meestel. Ka siinkohal täheldati seda nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimeste seas. Seejuures on kandev roll bioloogilistel ja immunoloogilistel erinevustel, täpsustas Meister. „Meestel on naistega võrreldes üldjuhul nõrgem immuunvastus ja suurem tõenäosus tõsise põletiku tekkeks, samas kui östrogeeni seostatakse tõhusama viirusevastase kaitsega,“ selgitas ta.

Tööst selgus ka, et kuigi vaktsiinide kaitse nakatumise vastu on lühiaegne ja läbimurdeinfektsioonid tavapärased, aitab vaktsineerimine haiguse rasket põdemist ennetada keskmiselt kuni kuus kuud. Esmasele vaktsineerimisele järgnenud tõhustusdoos vähendab haiglaravi vajamise riski aga suisa 68%.

Kuigi raske põdemise riski suurendavad kaasuvad haigused, nagu diabeet, kõrgvererõhutõbi, südame- ja kopsuhaigused ning vähk, soodustab haiguse rasket kulgu, hospitaliseerimisvajadust ja surmaga lõppemist krooniline neeruhaigus. Samas on krooniline neeruhaigus Eestis aladiagnoositud, mistõttu võib selle tegelik mõju COVID-19 kulule olla arvatust veelgi suurem, rõhutas Meister.

Vaktsineeritud inimestel esineb COVID-19 rasket kulgu oluliselt harvem. Ühtlasi vähendab vaktsineerimine kaasuvate haiguste mõju koroona raskele põdemisele. Samas jääb risk teatud seisundite, näiteks kroonilise neeru- või maksahaiguse korral siiski suhteliselt kõrgeks.

Lisaks kinnitas töö, et vaktsineerimine vähendab märkimisväärselt COVID-19-järgseid surmajuhtumeid ning kardiovaskulaarsete komplikatsioonide riski nii viiruse ägedas faasis kui ka vahetult pärast nakatumist.

Uuringu tulemused loovad väärtusliku aluse tulevaste ennetus- ja valmisolekustrateegiate arendamiseks, et need arvestaksid praegusest enam nii elanikkonna bioloogiliste kui ka sotsiaalsete erinevustega. Meistri sõnul on tarvis pöörata senisest rohkem tähelepanu haavatavatele rühmadele, kellel ei pruugi vaktsineerimine riske täielikult maandada. „Need inimesed vajavad võimalike tüsistuste tõttu tõhustatud järelevalvet nii nakatumise ägedas perioodis kui ka pärast seda,“ lisas ta.

Tatjana Meister kaitses detsembri keskel doktoritöö „COVID-19 riskitegurid ja tagajärjed: vaktsineerimise mõju nakatumisele, haiguse raskusastmele ja tervisetulemitele“. Tema juhendajad olid peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija, peremeditsiini professor Ruth Kalda ja epidemioloogia professor Anneli Uusküla.