Doktoritöö: veresoonte kaltsifitseerumine võib suurendada kroonilise neeruhaigusega patsientide suremust

TÜ meditsiiniteaduste valdkonnas kaitstud doktoritöös näitas Jana Uhlinova, et kroonilise neeruhaiguse puhul kaltsifitseeruvad veresooned kõige sagedamini ülekaalulistel ja halvema neerufunktsiooniga patsientidel. Samuti on see seotud väiksema luutihedusega. See teadmine aitab paremini hinnata haigusega kaasnevate tüsistuste ja suremuse riski.

Krooniline neeruhaigus on progresseeruv ja eluohtlik seisund, mille korral väheneb neerude töövõime järk-järgult. Kui neerude talitlus halveneb, võivad organismis tekkida ainevahetushäired, mille tõttu ladestuvad kaltsium ja fosfaat veresoonte seintesse ehk tekib veresoonte kaltsifitseerumine. See muudab veresooned jäigaks, soodustab nende enneaegset vananemist ja suurendab südame-veresoonkonna haiguste riski.

Image

Ainevahetushäirete tõttu väheneb ka luude tihedus ja suureneb luumurdude risk. Samas on veresoonte kaltsifitseerumise ja luukoe tiheduse vahelisi seoseid veel vähe uuritud.

Uhlinova hindas doktoritöös kroonilise neeruhaiguse riskiteguri, adipoossuse ehk rasvumise mõju, sest varasemates uuringutes on täheldatud nn adipoossuse paradoksi, mille kohaselt võivad ülekaalulised krooniliste neeruhaigustega patsiendid elada kauem. Samas pole selle vasturääkivuse põhjused veel täiesti selged.

Seega oli doktoritöö autori eesmärk teada saada, kuidas on kehakoostis ja veresoonte kaltsifitseerumine omavahel seotud ning mil moel mõjutavad need kroonilise neeruhaigusega patsientide haiguskulgu. Uhlinova sõnul aitaks nende seoste parem mõistmine kaasa veresoonte tüsistuste varasemale diagnoosimisele ja õigeaegsele sekkumisele ning ravitulemuste paranemisele.

Uuringu käigus analüüsis doktorant 168 kroonilise neeruhaigusega patsienti, hinnates nende veresoonte kaltsifitseerumist, luutihedust ja teisi tervisenäitajaid. Samuti võrreldi tulemusi ülekaaluliste ja normaalkaalus patsientide vahel.

Ilmnes, et veresoonte kaltsifitseerumine oli kõige ulatuslikum ülekaalulistel ja halvema neerufunktsiooniga patsientidel. Samas ei kinnitanud uuring varem kirjeldatud „adipoossuse paradoksi“. Teisisõnu ei olnud ülekaal seotud haiguse soodsama kuluga.

Lisaks ilmnes pöördvõrdeline seos veresoonte kaltsifitseerumise ja luutiheduse vahel: mida rohkem oli kaltsifikaate veresoontesse ladestunud, seda väiksem oli patsientide luutihedus. Seos ilmnes nii kõhuaordi kui ka perifeersete veresoonte puhul. Samuti selgus, et veresoonte kaltsifitseerumine, eriti kõhuaordis, on tähtis prognostiline marker, sest suurendab südame-veresoonkonna haiguste tüsistuste riski ja raskendab kroonilise neeruhaiguse kulgu.

Uhlinova sõnul seisneb töö tugevus selles, et korraga kasutati mitut ohutut, lihtsat ja kergesti kättesaadavat meetodit, mida saab rakendada ka igapäevases kliinilises praktikas. Tulemused kinnitavad, et veresoonte kaltsifitseerumine on kroonilise neeruhaiguse tõsine tüsistus ning et luude ja südame-vereskoonkonna muutused on omavahel tihedalt seotud. See tähendab, et kroonilise neeruhaiguse ravis tuleb neid käsitleda tervikuna ja läheneda igale patsiendile individuaalselt.

Jana Uhlinova kaitses doktoritöö „Vascular calcification and its associations with obesity and bone mineral density in chronic kidney disease”. Tema juhendajad olid Tartu Ülikooli nefroloogia professor Mai Rosenberg ja sisehaiguste propedeutika professor Margus Lember.