Doktoritöös uuriti uudset võimalust alajäseme arterite haigusega patsientide kõndimisvõime parandamiseks

Alajäseme arterite haigus mõjutab maailmas üle 230 miljoni inimese ja on üks sagedasemaid ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumisega seotud haigusi. Haiguse korral ahenevad või sulguvad jalgade arterid, mistõttu halveneb verevarustus ja suureneb südame-veresoonkonna tüsistuste risk. Üks haiguse levinumaid tunnuseid on vahelduv lonkamine ehk kõndimisel tekkiv jalavalu, mis piirab märkimisväärselt inimese liikumisvõimet ja elukvaliteeti.

Kuigi praegused ravivõimalused aitavad haiguse kulgu kontrollida, kogevad paljud patsiendid jätkuvalt sümptomeid. Üks tõhusamaid mitteinvasiivseid ravivõimalusi on juhendatud kõnnitreening, kuid see pole Eestis kättesaadav. Seetõttu otsivad teadlased pidevalt uusi viise patsientide liikumisvõime parandamiseks.

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas kaitstud doktoritöös uuris kardioloogia resident Kadri Eerik, kas vahelduva lonkamisega patsientidel võiks olla abi kaugisheemilisest eelkohastamisest.

„Tegemist on uudse ja mitteinvasiivse meetodiga, mille käigus vähendatakse lühiajaliselt verevarustust mõnes terves kehapiirkonnas, näiteks käes. Meetodi eesmärk on käivitada organismi loomulikud kaitsemehhanismid ja parandada kudede vastupidavust verevarustuse häiretele. Kaugisheemiline eelkohastamine on lihtne ja odav meetod ning võib tänu sellele jõuda laialdasse kliinilisse kasutusse,“ selgitas Eerik.

Meetodi testimiseks korraldas doktorant uuringu, kus osales 42 vahelduva lonkamisega meespatsienti. Osalejad kasutasid 28 päeva jooksul kodus vererõhuaparaati meenutavat seadet, millega tehti neile kaugisheemilist eelkohastamist. Tulemusi võrreldi kontrollrühmaga, kelle seade nägi samasugune välja, kuid eelkohastamist ei tekitanud.

Uuring näitas, et kaugisheemiline eelkohastamine ei parandanud patsientide kõnnivõimet ega elukvaliteeti. Meetodi ebatõhusust kinnitas ka märkimisväärse mõju puudumine südame- ja neerukahjustuste, põletiku, oksüdatiivse stressi ja ainevahetusega seotud näitajatele.

Eeriku sõnul viitavad tulemused sellele, et meetod ei anna vahelduva lonkamisega patsientidele erilist lisakasu. Seda võib selgitada asjaolu, et nende patsientide organismid võivad olla alajäseme arterite haigusest tingitud verevarustushäiretega juba harjunud, mistõttu ei avalda eelkohastamine soovitud mõju. Samuti võivad tulemust mõjutada patsientide vanus, kaasuvad haigused ja kasutatavad ravimid.

Doktoritöö tulemuste põhjal ei saa kaugisheemilist eelkohastamist praegu vahelduva lonkamise ravis soovitada. Edasine teadustöö võiks aga aidata välja selgitada, millised patsiendirühmad ja millistel tingimustel võiksid kaugisheemilisest eelkohastamisest enim kasu saada.

Kadri Eerik kaitses doktoritöö „Effects of remote ischaemic preconditioning on functional capacity and vascular and biochemical-metabolic biomarkers in patients with lower extremity artery disease“. Tema juhendajad olid vasoloogia professor Jaak Kals, kardioloogia professor Jaan Eha, kardioloogia teadur Teele Kasepalu ja statistilise genoomika teadur Mart Kals.