Emeriitdotsent Heli Grünberg: tehnoloogia tuleb avasüli vastu võtta, kuid säilitada tuleb kaine mõistus ja suhtlus patsiendiga

Emeriitdotsent Heli Grünberg Vabariigi presidendi Alar Karisega teenetemärkide üleandmisel.
Emeriitdotsent Heli Grünberg Vabariigi presidendi Alar Karisega teenetemärkide üleandmisel.
Autor: Vabariigi Presidendi Kantselei

Presidendilt Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi pälvinud Tartu Ülikooli emeriitdotsent ja pediaater Heli Grünberg on aastakümneid panustanud laste tervisesse ja heaolusse.

Intervjuus räägib ta eriala hetkeseisust, noorte arstide muutunud tööhoiakutest ning sellest, kuivõrd oluline on hoida tehnoloogiaajastul kontakti patsientidega.

Heli Grünberg, millised emotsioonid teid valdasid, kui saite teada, et olete pälvinud presidendi teenetemärgi?

Olin natuke üllatunud ja ehmunud, aga samas väga õnnelik. On väga suur asi, et meie eriala on märgatud ning et oleme osanud seda ka ise laiemalt nähtavaks teha.

Miks valisite just pediaatria?

Kooli lõpus kaalusin nii õpetajaametit kui ka arstikutset. Kuna olin kindel, et tahan töötada lastega, valisin pediaatria. Praegu võin täie kindlusega öelda, et see oli õige valik.

Alustasin tööd Võru haiglas. Kui hiljem Tartu lastehaiglasse tööle tulin, selgus, et praktikakogemusega inimesi vajatakse ka õppetooli. Nii sattusin ka õpetama ja sain need kaks armastust omavahel ühendada.

Kuidas pediaatrial praegu läheb?

Viimasel ajal ei ole pediaatria residentuuri astumisel enam nii suurt konkurssi kui varem. On olnud aegu, mil ühele kohale kandideeris kuni kümme inimest. Erialavalikut mõjutab ilmselt ka see, et lapsi sünnib järjest vähem ja seetõttu vajatakse pediaatreid üha vähem.

Samal ajal on pediaatria õpet aastate jooksul oluliselt vähendatud. Noored peavad nüüd ühe kuuga omandama ülevaate pediaatriast ja selle 11 alaerialast...

Aga kui palju on üliõpilased selle ajaga muutunud?

Kui alustasin, oli noorte huvi ja pühendumus võib-olla suurem. Aga maailm on palju muutunud ning igapäevatöö on nüüd palju tehnilisem. Leian, et tehnoloogia tuleb avasüli vastu võtta, kuid samal ajal tuleb säilitada ka kaine mõistus ja suhtlus patsiendiga. Noored ei ole enam nii altid suhtlema. Väga oluline on, et arst võtaks hetke, vaataks patsiendile otsa ja looks silmsideme.

Muutunud on ka tööhoiak. Kui mina olin noor arst, siis kella eriti ei vaadatud – haiglas oldi nii kaua, kui vaja. Tänapäeva noored oskavad enda eest rohkem seista, piire seada ja hoolitseda selle eest, et ei tekiks ületöötamist ega läbipõlemist. See on igati tervitatav!