Esimene Eesti ämmaemand kaitses arstiteaduse doktorikraadi

Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnas kaitses novembri lõpus doktorikraadi Tallinna Tervishoiukõrgkooli ämmaemanduse õppejõud Kaire Sildver, kes on esimene arstiteaduse doktorikraadiga ämmaemand Eestis.

Sildver annab doktoritöös „Operatiivsed sünnitused Eestis ja Soomes 1992–2023“ põhjaliku ülevaate operatiivsete sünnituste suundumustest viimase kolmekümne aasta jooksul ning osutab märkimisväärsele muutusele mõlemas riigis: üha rohkem naisi toovad loomuliku vaginaalse sünnituse asemel lapse ilmale keisrilõike või muu operatiivse sekkumisega.

Seejuures on oluline silmas pidada, et 1990. aastatel paiknesid naaberriigid sünnitusabi kvaliteedi poolest veel väga erinevatel tasemetel. Sildveri sõnul oli Soome sünnitusabi juba toona kõrgelt hinnatud, kuid Eesti seisis silmitsi kehvade perinataalsete tulemustega. Ka operatiivsete sünnituste osakaal oli madal, sest Nõukogude ajal puudus siin lääneriikidega võrreldav varustus ja teave. Pärast taasiseseisvumist paranesid nii koolitusvõimalused kui ka tehnilised vahendid, mis aitasid kaasa sünnitusabi kiirele arengule.

Viimase kolmekümne aastaga on Eesti sünnitusabi jõudnud Soomega samale pulgale. Mõlemas riigis on sarnane ka keisrilõigete osakaal, mis on märgatavalt tõusnud. Kõikidest sünnitustest moodustavad keisrilõiked nüüd 20%. See tähendab, et iga viies Eesti naine toob lapse ilmale operatiivsel teel, kus laps lõigatakse välja läbi kõhu ja emakaseina. Seega on ema ja lapse ohutuse tagamiseks mõeldud erakorralisest operatsioonist saanud tavapärane sünnitusmeetod.

Operatiivne sekkumine pole riskideta. Keisrilõikega võib kaasneda suurem verekaotus, pikem taastumisaeg ning kõrgem infektsiooni- ja trombirisk. Vastsündinul võib esineda raskusi hingamisega, samuti vajavad keisrilõike teel sündinud lapsed sageli pikemat haiglaravi.

Miks vajab aga üha suurem hulk naisi sünnitusel operatiivset sekkumist? Ühe tegurina toob Sildver välja sünnitajate vanuse: mida vanem ema, seda suurem on tõenäosus ülekaalulisusele ning kaasuvatele haigustele, nagu diabeet ja kõrge vererõhk, mis suurendavad operatiivse sünnituse vajadust.

Teine riskitegur on epiduraali üha laialdasem kasutamine. Epiduraal on valuvaigistav süst, millega tuimestatakse naise seljaaju ümbrus, et vähendada sünnitusvalu. See võib aga suurendada operatiivse sekkumise tõenäosust, sest tugev valuvaigisti mõjutab sünnituse kulgu ja ema võimet ämmaemandaga aktiivselt kaasa töötada.

„Epiduraali kasutamine on üha populaarsem ja see on ka loogiline – naised eelistavad võimaluse korral vähem valulikku sünnitust,“ rääkis Sildver. „Aga kuna sellega kaasneb suurem operatiivse sekkumise risk, on ämmaemanda ülesanne sünnitajate teadlikkust tõsta ja neile selgitada, kuidas epiduraal täpselt töötab ning millised on alternatiivid.“

Kuigi Eestis on keisrilõigete osakaal Euroopa kontekstis pigem eeskujulik, on see riigiti väga erinev. Mõnes riigis, näiteks Küprosel, kus naine saab ise sünnitusviisi valida, otsustavad keisrilõike kasuks pea pooled sünnitajad. Samas on maailmas ka riike, kus keisrilõigete arv on soovituslikust märgatavalt väiksem.

„On vajalik, et suudaksime püsida soovituslikus vahemikus: 15–20%,“ rõhutas Sildver. „Ühelt poolt tuleks luua täpsemad suunised nii arstidele kui ka ämmaemandatele. Teisalt peab parandama perede teadlikkust, et tulevased emad oskaksid ka kõrgemas sünnituseas oma tervist hoida ja operatiivsete sünnituste riski vähendada.“

Kaire Sildveri doktoritöö on oluline verstapost Eesti ämmaemanduse arengus. See pakub põhjalikku ülevaadet viimaste aastakümnete sünnitusabi mustritest ja aitab luua tugeva aluse Eesti sünnitusabi tulevikuaruteludeks.

Kaire Sildveri doktoritööd „Operatiivsed sünnitused Eestis ja Soomes 1992–2023“ juhendasid Tartu Ülikooli epidemioloogia kaasprofessor Katrin Lang, Rootsi Karolinska Instituudi ja Soome Riikliku Tervise ja Heaolu Instituudi juhtivteadur Mika Gissler ning Tervise Arengu Instituudi vanemteadur Piret Veerus.