Esmakursuslane Triinu Part: tahan alati suhtuda teise inimesse austusega, olgu ta minust vanem või noorem, kolleeg või patsient, rohkem või vähem haritud

Avaldame täismahus arstiteaduse esmakursuslase Triinu Pardi 2025/2026. õppeaasta avatervitusel peetud kõne.

Tere, head meditsiinivaldkonna esmakursuslased, õppejõud, tuutorid ja teised kohalolijad! On väga suur au täna siin teie ees seista. Minu nimi on Triinu ja olen täna esimest päeva arstiteaduse esmakursuslane. Ma ei tunne veel oma kursusekaaslasi, ei ole osalenud üheski loengus, seminaris ega praktikumis. Seega saan kõneleda vaid oma mõtetest ja tunnetest seoses eelseisvate aastatega. Aga alustada tahan hoopis minevikust.

On paratamatu, et kui oled keskkooli lõpetaja, küsitakse sinult pidevalt: ,, Kuhu sa edasi tahad minna?” Kui andsin vastuseks, et arstiteadusesse, oli küsija reaktsioon tavaliselt ette teada: ,,Oi kui tubli, aga seal saab sul väga raske olema” või ,,see on väga stressirohke amet” või ,,arstidel on väga toksiline töökeskkond”. Sellele järgneb muidugi kohe: ,,Aga miks just arstiteadus?”

On väga raske ära põhjendada, miks me just nimelt siia tahtsime tulla. Miks hakkab kunstnik kunstnikuks? See on vist see, mida nimetatakse südame hääleks või kõhutundeks. Igal juhul oli see hääl või tunne piisavalt tungiv, et söandasine ette võtta sisseastumise vaevarikka protsessi ning astume julgelt vastu eelseisvatele aastatele. Jah, enamuse jaoks meie hulgast algas suvi alles poolest juulist, sest siis said lõpuks läbi ka kauaoodatud sisseastumiseksamid. Sellest stressist pääsesid vist ainult need, kes akadeemilise testiga oma erialale sisse said ning muidugi tublid olümpiaadilapsed. Või tegelikult nüüd juba täiskasvanud. Tõepoolest, täna oleme me kõik ju juba täiskasvanud.

Mulle sai hiljuti osaks õnn saada tädiks! Nagu imikule kohane, magab minu vennalaps suurema osa päevast ning karjub ja siputab, kui midagi valesti on. Mida suuremaks ta aga kasvab ja mida vanemaks ta saab, seda rohkem areneb tema sõnavara ning eneseväljendusoskus ning jõudes täiskasvanuikka, ei karju ega siputa ta loodetavasti enam üldse, vaid lahendab oma mured mõistuse ja sõnadega. Ma usun, et ka meie kõik oleme ära õppinud eneseväljenduskunsti ning suudame seda ka edaspidi rakendada, et meie meeskonnatöö oleks sujuv ja arusaamatused laheneksid kiiresti. Sest nüüdsest oleme me ju meeskond, kes töötab üheskoos kaasinimeste huvides ning omavaheliseks nügimiseks ning pahurusteks pole enam aega. Juba ammu saime aru, et kõik inimesed on üksteisest erinevad ning see, et me ühe inimesega paremini läbi saame, kui teisega, et tähenda, et nende väärtus inimestena erinev oleks. ,,Ela ise ja lase teistel ka elada” nagu ütleb tuntud eesti vanasõna.

Minu põhikooli eesti keele õpetaja ütles naljatamisi, et eestlastel on kolm minevikku, üks olevik aga tulevikku polegi. Meist paljud õppisid põhikoolis kui tuli Covid, keskkoolis kui tuli Ukraina sõda, meie põlvkonna hulgas on üha enam vaimse tervise probleeme, tulevik lubab kliimakriisi süvenemist ja julgeolekukulutuste suurenemist. Arvatavasti kogeme oma õpingute jooksul senisest rohkem valmistumist erinevateks kriisideks. Mineviku me muuta ei saa, aga saame sellest õppida, vahel ka vigade tagajärgi parandada, kuid sinna ei tasu kinni jääda, vaid keskenduda sellele, mida me muuta saame – olevikule ja tulevikule. Öeldakse ikka, et noored on meie tulevik. Seisame oma õpingute alguses ja tahame kõige kiuste igal juhul olla lootusrikkad, lausa vajame seda.

Niisamuti saame meie aidata kujundada oma tulevast töökeskkonda. Mainisin eelnevalt, et üks sagedasemaid muresid seoses arstiks õppimisega on töökeskkond. Sageli vaadatakse keskkonna toksilisusele kui mingisugusele paratamatusele. Ometigi on see suuresti ka keskkonnas töötavate inimeste teha, et olukorda muuta. Sealhulgas on olukorra muutmine ka meie teha, sest kui meil on vähegi jaksu ja julgust ning konstruktiivset nõudlikkust, saame ise otsustada, millise koguse saadavast pärandist me ka järgmistele põlvkondadele jätame ning millise osa aegunuks tunnistame ning endaga lõppenuks loeme.

Selleni on aga veel aega ning kõigepealt tuleb hakkama saada kivide ja kändudega, mille ülikool meie teele asetab. Minu jaoks on suur au alustada oma õpinguid Tartu Ülikoolis ning minu rõõm on seda suurem, et saan õpingud läbida just sellises linnas nagu Tartu. Muidugi ootan ma ülikoolilt ajaga kaasas käimist ja tasemel õppetööd, sest just õppima oleme siia tulnud. Nii palju kui pähe mahub ja natuke veel. Ootan ka toetavaid ja tarku õppejõude, kelle tunnis saab arutleda ja kelle seminaris igavus peale ei tuleks. Ka turvaline õpikeskkond on oluline, kus kõik võivad tunda ennast võrdsetena ning meie hääled end kuulatuna.

Nagu ilmselt paljud meie seast, olin üliõnnelik ja -uhke, kui sai selgeks, et olen Ülikooli vastu võetud. Kuid meditsiiniga seotud valdkonnas töötamisega kaasneb ka suur vastutus. Nii minul kui ka paljudel minu tuttavatel on kogemusi, kus vastuvõtul käitub arst üleolevalt ning ükskõikselt ning kabinetist lahkudes jääb patsiendina mõru maik suhu. Olen endale lubanud, et ei taha kunagi teiste inimeste muredesse ükskõikselt või üleolevalt suhtuda. Tahan alati suhtuda teise inimesse austusega, olgu ta minust vanem või noorem, kolleeg või patsient, rohkem või vähem haritud.

Ühed minu lemmiktunnid keemia ja bioloogia kõrvalt olid ka kirjandus ja filosoofia. Sellest lähtuvalt on mulle meeldinud mõtiskleda paljude elulis-filosoofiliste küsimuste üle, nagu näiteks ,,mis on elu mõte?” või ,,miks läheb pesumasinasse kaks sokki aga välja tuleb üks?” Viimasel ajal aga on minu peas keerelnud küsimus, ,,kes või mis on tegelikult arst?” Loomulikult on arst keegi, kes inimesi aitab ja ravib, aga mida veel? Minu vanemad on mulle väikesest peale rääkinud, et kõik, kellel on olnud õnn saada hea haridus on kohustatud teenima neid, kellel pole nii hästi läinud. Minu jaoks ongi iga meditsiinivaldkonna eriala esindaja keegi, kes teenib teisi inimesi oma teadmiste, oskuste ja südamega. Tahan ise ka sellest põhimõttest kinni pidada.

Kuid alati ei piisa ainult südamega asja juures olemisest. Viimasel ajal on tervishoiusüsteemi rahakriis saanud meedias palju kajastust. Ka meil tuleb tõenäoliselt selle probleemiga tegemist teha. Alustades täna oma õpinguid, loodame kõik, et otsustajad ei unustaks panustada inimestesse, kes töötavad, et me jaksaks ja tahaks ikka oma tööd rõõmuga teha.

Loodan ka väga, et meie tulevikus on palju head, loodan, et leiame oma õpingute jooksul palju sõpru. Loodan, et meis kõigis jääb alles natuke lapselikku naiivsust, et me julgeksime teisi usaldada ja elust rõõmu tunda. Loodan, et saame anda maailmale midagi vastu kõigi nende privileegide eest, mille osaks oleme saanud, et meil on võimalik õppida meile südamelähedast eriala siin, oma riigis, eesti keeles.

Soovin et meil oleks aega vahepeal tuupimise kõrvalt ka kooris laulda, trennis käia ja sõpradega aega veeta ning vahel ka niisama pilvi vaadata või raamatut lugeda. Kasutame meile ülikoolis antud aega hästi ära!

Soovin meile kõigile mõnusat tudengiaega. Palju õnne meile kõigile!