Naised teaduses: viis meditsiiniteaduste valdkonna teadlast avavad ukse oma uurimistöösse

9.–15. veebruarini peetakse Tartu Ülikoolis rahvusvahelisele „Naised teaduses“ päevale pühendatud teemanädalat, et tõsta esile meie ridades olevaid ägedaid ja edukaid naisi.

Sel puhul räägivad viis Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna naisteadlast oma igapäevatööst ning sellest, kuidas nende teadustöö aitab kujundada paremat homset.

Aili Tagoma, TÜ immunoloogia teadur:

Image

Oma teadustöös uurin, kuidas immuunsüsteem töötab ning mis juhtub siis, kui see tasakaalust välja läheb.

Täpsemalt keskendun rasedusdiabeedile, mis on raseduse ajal tekkiv ainevahetushäire, mille korral tõuseb ema veresuhkru tase. Kuna rasedus on aeg, mil ema keha loob aluse lapse edasiseks eluks, uurin, millised rasedusaegsed muutused ema tervises mõjutavad lapse immuunsüsteemi arengut. Et lapsepõlves muutub immuunsüsteem kõige rohkem, on see hea aeg tuvastada olulisi arenguid, mis suunavad lapse edasist tervist.

Oma töös mõõdame emade ja laste immuunsüsteemi signaalmolekulide ehk tsütokiinide taset, et hinnata, milline on immuunsüsteemi seisund ning kuidas see ajas muutub. Lisaks rakendame uudset meetodit soole kasulike bakterite ehk kommensaalide vastaste antikehade määramiseks, mis võimaldab uurida soolebakterite mõju immuunsüsteemile.

See on oluline uurimisvaldkond, kuna üha rohkem uuringuid näitab, et rasedusdiabeediga emadel esineb sageli soolestiku bakterikoosluse tasakaaluhäireid, mis võivad kanduda edasi ka lapsele. Soolestiku bakterid mängivad aga võtmerolli vastsündinu immuunsüsteemi kujunemisel ning bakteriaalseid tasakaaluhäireid on lastel seostatud näiteks allergiliste haiguste tekkega.

Seega aitab minu töö paremini mõista, kuidas meie keha toimib ning loob aluse uuteks ravivõimalusteks – et saaksime raskeid haigusi ennetada, mitte piirduda vaid nende tagajärgede leevendamisega.

Evelin Mäestu, TÜ kinantropomeetria teadur:

Image

Minu teadustöö keskendub laste kehalisele aktiivsusele ja kehalisele võimekusele ehk sellele, kui palju lapsed koolipäeva jooksul liiguvad ning kuidas mõjutab see nende tervist ja heaolu.

Üheks oluliseks teemaks minu töös on liikumine vahetundides. Mind huvitab, millised on õpilaste tegelikud võimalused vahetunnis aktiivne olla. Milline koolihoov kutsub päriselt liikuma? Milliseid vahendeid seal kasutatakse? Ja kui tihti küsime sel teemal üldse laste endi arvamust? Sageli võib koolihoov tunduda hästi planeeritud, kuid kui laste vaadet pole arvesse võetud, võib juhtuda, et see ei leiagi kasutust.

Minu töö on aidanud kujundada arusaama, et õuevahetund ei ole lihtsalt paus tundide vahel, vaid oluline osa koolipäevast, millel on positiivne mõju nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele ning õpilaste omavahelistele suhetele. Tänaseks on see teadmine viinud reaalsete tulemusteni – koolipäevas peab nüüd olema võimalus liikuda õues vähemalt 20 minutit järjest.

Lisaks uurin laste ja noorte kehalisi võimeid ning nende seost tervisega. Koos rahvusvaheliste partneritega lõime FitBack projekti raames üle-euroopalise tööriista, mis võimaldab kehaliste võimete testide põhjal hinnata lapse võimalikke terviseriske ning pakkuda talle soovitusi kehalise võimekuse hoidmiseks või parandamiseks. Pikem eesmärk on arendada välja riiklik kehaliste võimete monitoorimissüsteem, mis aitaks paremini mõista laste ja noorte terviseseisundit ning toetada teadlikke otsuseid nii koolides kui ka haridus- ja tervishoiuvaldkonnas.

Kattri-Liis Eskla, TÜ molekulaarse füsioloogia kaasprofessor:

Image

Molekulaarne füsioloogia uurib, kuidas meie keha töötab rakkude ja molekulide tasandil. See püüab mõista, mis toimub raku sees ning kuidas sealsed väikesed protsessid määravad lõpuks selle, kuidas inimorganism tervikuna toimib.

Paljud rasked haigused, nagu insult ja infarkt, algavad raku tasandil ammu enne seda, kui inimene tunneb sümptomeid. Seega aitab molekulaarne füsioloogia mõista, miks käituvad rakud teatud haiguste korral teisiti kui terved rakud ning millised protsessid viivad pöördumatute kahjustusteni.

See teadmine on oluline, kuna annab võimaluse sekkuda haiguse varajases faasis – enne, kui tekivad püsivad kahjustused. Pikemas perspektiivis tähendab see tõhusamat ravi ning paremat elukvaliteeti.

Praegu uurib minu juhitav teadusgrupp, kuidas indutseeritud hüpotermia ehk mõõdukas kehatemperatuuri langetamine aitab kaitsta rakke hapnikupuuduse ja sellest tuleneva kahjustuse eest. Kuigi indutseeritud hüpotermiat on kliinilises praktikas kasutatud juba pikka aega, ei ole siiani täpselt teada, miks ja kuidas see raku tasandil toimib ning millised mehhanismid on selle kasuliku mõju taga. Samuti kaasnevad sellega sageli kõrvalmõjud, mistõttu ei sobi see elupäästev ravi kõigile.

Seega püüame mõista, mis hüpotermia ajal raku sees tegelikult toimub, et saaksime tulevikus rakendada hüpotermia kaitsvat toimet ka keha jahutamata. See aitaks inimestel rasketest haigustest paremini taastuda.

Oksana Gerulis, TÜ füüsikalise farmaatsia nooremteadur:

Image

Füüsikaline farmaatsia uurib, kuidas ravimid ja nende kandjad kehas töötavad ning kuidas seda protsessi efektiivsemaks muuta. Tänu sellele saame arendada uusi, turvalisemaid ja tõhusamaid ravimeetodeid.

Oma teadustöös arendan innovaatilisi probiootilisi haavakatteid. Need on haavakatted, mille sisse on viidud probiootikumid, mis aitavad võidelda patogeensete bakteritega haavas. Need väikesed abimehed eritavad oma elutegevuse käigus aineid, mis aitavad kaasa haava paranemisele ning võivad tulevikus pakkuda alternatiivi antibiootikumidele.

See on oluline, sest antibiootikumide laialdane kasutamine on endaga kaasa toonud resistentsuse. See tähendab, et bakterid on ajas muutunud ravimite suhtes vähem tundlikuks. Probiootilised haavakatted pakuvad siinkohal potentsiaalset lahendust, sest need sisaldavad mitut erinevat toimeainet, vähendades seeläbi resistentsuse riski.

Praeguseks oleme arendusega labori faasis ning testime probiootiliste bakterite omadusi katseklaasis. Tulemused on paljulubavad. Järgmine samm on loomkatsete abil hinnata, kuidas toimivad haavakatted elusorganismide peal.

Kui see õnnestub, saab hakata probiootilisi haavakatteid kasutama krooniliste ja põletikuliste haavandite raviks. Need oleks alternatiiviks antibiootikumidele ning aitaksid just neid, kelle haavad paranevad aeglaselt, nagu diabeetikud, eakad ja nõrgestatud immuunsüsteemiga inimesed.

Kristi Huik, TÜ meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia kaasprofessor:

Image

Meie meditsiinilise viroloogia töörühm keskendub viiruste uurimisele: uurime inimesi nakatavaid viirusi, aga ka selliseid viirusi, mis nakatavad hoopis baktereid, ning võivad seeläbi mõjutada inimese tervist.

Näiteks uurime HIVi genoomi, et mõista, kuidas see viirus Eestis levib ja muutub, ning milline on selle ravimresistentsus. Hoolimata sellest, et tänapäevane HIVi ravi on väga tõhus, võib resistentsus selle mõju vähendada. Seega aitab resistentsuse varajane tuvastamine kaasa tõhusamale ravile ja patsientide paremale elukvaliteedile.

Koroonapandeemia ajal tegeles labor lisaks igapäevasele teadustööle ka SARS-CoV-2 sekveneerimise ehk järjestamisega. See oli osa üleriigilisest uuringust, millega tuvastati erinevaid viirusvariante.

Samuti uurime inimeste viroomi ehk kõiki viirusi, mis meie kehas leidub, et saada teada, millest viroom koosneb ning kuidas see elu jooksul muutub. See aitab meil mõista, millist rolli mängivad viirused inimese tervises.

Vaata meie naisteadlastega ilmunud lühivideoid valdkonna Instagramist!