Kuidas saavad sporditeadlased sportlast aidata?

Üha enam otsivad sportlased teadlaste nõu, kuidas treeningut tulemuslikumaks muuta ja oma sooritusvõimet parandada. Nii osaleb suur hulk Eesti vastupidavusalade sportlasi Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi uuringutes. Milliste sportlaste töövõimet teadlased uurivad ja kuidas see käib, andis ülevaate treeningu füsioloogia lektor Martin Mooses.

Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse ja spordididaktika osakonna juhataja, treeningu füsioloogia lektor Martin Mooses rääkis Kuku raadio saates „Kuue samba taga“, et teadlased püüavad sportlastega tehtud teadusuuringute põhjal anda sportlastele ja nende treeneritele võimalikult palju praktilist tagasisidet, mis võimaldaks treeningut tõhustada.

„Tänu sellele on paljud individuaalalade sportlased ja meeskonnad meid üles leidnud ning sageli jätkub koostöö ka pärast teadusuuringu lõppu. Ühelt poolt tajutakse üha enam, et sporditeadlased suudavad anda kasulikku infot treeninguprotsessi mõjutamiseks. Teisalt on sportlased ja treenerid infole väga vastuvõtlikud ning tahavad teadlaste tagasisidet treeningute tõhustamiseks maksimaalselt ära kasutada,“ rääkis Mooses.

Moosese sõnul on sporditeaduste ja füsioteraapia instituudil välja kujunenud väga hea koostöö näiteks pikamaajooksjate, kergejõustiklaste, sõudjate, suusatajate ja ratturitega.

Kõige kasulikum on teadlaste hinnangul pikaajaline koostöö, sest tulemusele keskendunud saavutusspordis peab treeningute mõju hindamiseks nägema pikemat protsessi. „Kui teadlase ja sportlase süstemaatiline koostöö on kestnud näiteks üks aasta, on sellest juba väga suur abi järgmiste aastate planeerimisel. Mida pikema aja jooksul ja mida süstemaatilisemalt me sportlase töövõime ja treeningu andmeid koguda saame, seda põhjalikuma tagasiside sportlane oma treeninguprotsessi kohta saab,“ rääkis ta.

Teadlaste eesmärk on esmalt saada võimalikult hea ülevaade sportlase tasemest. Nii peab sportlane täitma regulaarselt treeningupäevikut, mis kajastab treeningu kestust, koormust, pulssi ja muid objektiivseid näitajaid. Samuti peab üles märkima kõik, mis on seotud enesetunde, treeningujärgse väsimuse, une, treenimistahte ja teiste subjektiivsete näitajatega.

Kui objektiivsed ja subjektiivsed andmed kokku panna ning teha lisaks uuringuid nii laboris kui ka väljaspool, näevadki teadlased, kuidas sportlase saavutusvõime on aja jooksul muutnud.

„Uuringute ja treeningupäeviku analüüsi eesmärk on anda sportlasele tagasisidet, millised treeninguvõtted toimivad tema puhul eesmärgipäraselt ja kus oleks võimalik teda järele aidata. See on sporditeaduste võimalus muuta treeninguprotsess efektiivsemaks. Kindlasti peab aru saama, et meie, teadlased, ei treeni sportlast. Igapäevane kokkupuude sportlasega on treeneril, kuid teadlastelt tuleb abistav info, mida saab koos treeneriga kasutada sportlase saavutusvõime parandamiseks ja treeningute tõhustamiseks,“ rääkis Mooses.

Artikkel põhineb Madis Ligi intervjuul Tartu Ülikooli kehalise kasvatuse ja spordididaktika osakonna juhataja, treeningu füsioloogia lektori Martin Moosesega Kuku raadio saates „Kuue samba taga“, mis on osa rahvusülikooli 100. sünnipäevale pühendatud samanimelisest saatesarjast. Saadet saab Kukust järelkuulata.