Autor:
Andres Tennus

Rektor aastapäevakõnes: pandeemia ja sõda on nähtavale toonud ülikoolipere ühtehoidmise ja ühiskondliku vastutustunde

Hea ülikoolipere! Head värsked doktorid! Lugupeetud audoktorid! Austatud külalised!

Meil on põhjust olla uhke ja rahul. Taaskohtume üle mitme aasta sellises silmapaistvas seltskonnas meie alma mater’i kõige väärikamas paigas. Viimati tähistasime siin rahvusülikooli suurejoonelist juubeliaastat ja on omamoodi sümboolne, et kahe ärajäänud aastapäevaaktuse järel võtab meid vastu värskelt renoveeritud ja särav aula. Siia koguneb endiselt igal 1. detsembril Eesti kõige mõjukam seltskond. Ülikooli mõju on märgatav mitte niivõrd poliitilistes või igapäevaotsustes, vaid eeskätt ühiskonna tulevikuväljavaadete ja teadusliku maailmapildi kujundamises, ettevõtliku ja innovaatilise väikeriigi püsimises. Eesti rahvusülikooli mõju on 103 aasta jooksul olnud ja on ka praegu täpselt selline, millele panid 1919. aastal toonased juhid oma lootused ja Eesti šansid.

Andsin hiljuti intervjuu Briti ajakirjanikule, kes küsis, miks me Eestis näeme vaeva eestikeelse kõrghariduse ja teaduse hoidmisega. Samamoodi küsisid kevadel ülikooli külastanud välishindajad: miks küll tahab Tartu Ülikool olla üheaegselt rahvusvaheline teadusülikool ja rahvusülikool? Välise vaate jaoks on need rollid üksteisele vastanduvad ja on raske mõista, miks ei ole 1,3 miljoni elanikuga riigi universitas täielikult rahvusvaheline – nii sisult kui ka keelelt. Miks me oleme jätkuvalt eestikeelsed ja pidurdame väliste vaatlejate hinnangul sellega oma arengut, eriti kuna rahvusvaheliselt oleme end juba tugevalt kinnitanud tippülikoolide hulka? Guildi ja LERU võrgustike ülikoolid kaasavad meid kaaluka partnerina, ülikoolide võrdlustabeleis oleme maailma 200 parima kannul, arvukalt meie teadlasi on oma eriala mõjukaimate hulgas. Ülikooli reväärilt on maha kulunud vaese ja järeleaitamist vajava Ida-Euroopa silt. See rahvusvaheline positsioon annab meile kullaproovi, annab meile enesekindluse ka Eesti riigi ja ettevõtete jaoks lahenduste väljapakkumiseks.

Vastus küsimusele, miks me hoiame selle kõige juures ikka veel kiivalt omakeelsust, peitub 103 aastat tagasi tehtud valikutes.

Et mõista, miks on eestlaste jaoks ainuvõimalik hoida oma ülikoolid eestikeelsena ja samal ajal rahvusvahelisena, et näha ülikooli eestikeelsust Eesti riigi julgeoleku tagatisena, selleks on vaja mõista, miks soovisid eestlased vabadussõja ajal avada iga hinna eest omakeelse ülikooli. Eestikeelse Tartu Ülikooli avamise ajal ei olnud meil ei üliõpilasi ega ka piisavalt õppejõude. Nad olid rindel. Aga sõja lõppedes oli eestikeelne ülikool kindlalt olemas. Iseseisvuse kätte võidelnud rahva jaoks oli see lähtepunkt, kust alustada oma riigi, oma kõrghariduse, oma kõrgkultuuri ülesehitamist. Muidugi oli rahvusteadustel ja omariikluse toetamisel toona kriitilisem tähendus ja nii oli ülikool palju rohkem rahvusülikool ja palju vähem rahvusvaheline teadusülikool kui praegu. Aga ilma rahvusülikooli komponendita ei ole ülikool mõeldav ka sajand hiljem.

Eestile võidetud vabadus jäi küll üürikeseks, kuid tänu eestikeelsele haritlaskonnale, kes oskas hoida ja kanda Tartu Ülikooli vaimsust, töökust ja asjalikkust, püsisime rahvusena ka läbi okupatsioonivõimu aastate. Nii säilis eestikeelses ülikoolis samasugune peremehelik hoiak, nagu oli Jaan Tõnissonil, kui too põrutas 14 aastat enne eestikeelse Tartu Ülikooli avamist siinsamas aulas vene revolutsiooniliste üliõpilastega vaieldes: „See on meie, aga mitte teie ülikool!“ Nõukogude ajal võis see hoiak olla küll võimude eest osavalt varjatud, kuid ta oli olemas. Nii nagu säilis poole sajandi jooksul ühiskonna sügavas aluskihis veendumus: „See on meie, aga mitte teie Eesti!“

Selle toel saime oma riigi taas üles ehitada ja jätkata vabas maailmas eestikeelse teaduse ja kõrghariduse ning seeläbi ka ühiskonna arendamist. Vaba maailma universitas’es. Romaanis „Varjuteater“ on kirjanik Viivi Luik kirjeldanud vägivaldselt tühjaks jäänud talutare põrandal lebavat raamatut, milles on pilt nõukogude inimesele tabamatuks jäänud Rooma Colosseumist. See pilt jäi autorit saatma pea pooleks sajandiks. Nüüd on meil õnn elada ajal, mil Rooma on meile kõigile kättesaadav; ajal, mil maailm on meile avatud.

Siinkohal sobib mõelda ka meie kümnetele ja kümnetele kolleegidele ja üliõpilastele, kes on Tartusse saabunud keerulistest ühiskondadest. Mõelgem olukorrale Ukrainas, aga ka Iraani ja Venemaa ühiskondades ja ülikoolides toimuvale. Me kõik saame neid kolleege aidata ja toetada. Nad on kaitstuse tunde ära teeninud. Nemad aitavad ka meil tajuda, milline õnn on elada vabas maailmas, kus on olemas akadeemiline vabadus ja on sõnavabadus. On võimalus valida eriala ja uurimishuvi, väljendada avalikult ja repressioone kartmata lisaks teadmistele ka oma arvamusi ja hoiakuid. Neid väärtuseid tasub hoida ja hinnata. Aga need on ka võimalused, mille kasutamisega kaasneb automaatselt ja vääramatult igaühe isiklik vastutus.

Mina olen veendunud, et ülikoolis tunnetatakse seda vastutust väga tasakaalukal moel – vastutust sõnade, tegude ja tegematajätmiste eest. Viis, kuidas oleme ülikoolina jagu saanud viimaste aastate turbulentsist, annab mulle põhjust olla uhke ülikooli kõikide inimeste üle. Sellist ühist jõupingutust ja isiklikku osalust, nagu viimastel aastatel oleme kogenud, võisime küll loota, aga kindlasti polnud see kellegi jaoks endastmõistetav. Nii pandeemia kui ka sõda on nähtavale toonud ülikoolipere ühtehoidmise ja ühiskondliku vastutustunde.

Kõik ülikooli õppejõud, üliõpilased, Covidiga seotud teadustööle ja Ukrainaga seotud tegevustele ennastsalgavalt oma aega ja oskusi pühendanud kolleegid, kõik ülikooli juhid rektoraadi liikmetest programmijuhtideni – te väärite tunnustust ja tänu. Mul on hea meel see teile kõigile täna siit väärikast aulakateedrist isiklikult üle anda.

Sellest kokkuvõtmisest ja vastutuse võtmisest saame kindluse suurte ühist pingutust nõudvate ülesannetega tegelemiseks. See tähendab ühiskonna igal tasandil kestliku arengu, rohepöörde, ka tehnoloogiapöörde vajalikkuse aktsepteerimist, kohanemis- ja tegutsemisvalmidust, ülikooli poolt lahenduste pakkumist. Kestlik arenemine tähendab ka Eesti rahvastiku kõvera hoidmist kursil, et Eesti maa ja riik kestaks.

Lugedes rahvusvahelisi tulevikutöö raporteid – olgu need siis PricewaterhouseCoopers, Forbes, McKinsey –, võib jääda mulje, et tulevikuühiskonnad vajavad peamiselt projektijuhtimise, programmeerimise ja tehisintellektiga seotud töökohti. Rahvusülikooli rektorina käsitlen neid raporteid eluterve filtriga. Tõsi, tulevikuülesanneteks valmisolek tähendab ka ülikoolis tehnoloogiaoskuste põimimist kõigi erialade õpetamisse, aga mitte tehnoloogiaerialade olulist laiendamist olemasolevate erialade arvelt. Inimesi on meil ju ikka ühepalju, neid ei tule kusagilt juurde. Me vajame ka tulevikus heal tasemel ajaloolasi, etnolooge, füüsikuid, ajakirjanikke, kuid oskuste ulatus, mida ülikool neile annab, peab täienema. Muidugi on riigil ja ülikoolil ka sellised ülesanded, mis üleilmsete eksistentsiaalsete küsimuste kõrval on väikesed ja argised – olgu see siis elektriarve, tööandjate võimekus maksta inflatsiooniga sammu pidavat palka, allkiri halduslepingul, mis toob ülikoolile uued kohustused. Need kõik on lihtsad probleemid, sest me teame, mis need on, meil on lahendusteks olemas inimesed ja vahendid, ehkki napid. Meil on viimaste aastate kogemusest ette näidata mitmeid muutusi, mis on saavutatud targalt, ühiselt, väikeste sammudega, aga järeleandmatult töötades. Me oleme näinud, et „olulise riikliku tähtsusega“ asjad saavad niimoodi tehtud: teaduse rahastuse tase on kokku lepitud, kõrghariduse rahastamisel on riigi eelarvestrateegias kirjas kindel kasvumäär, doktorantidest on saanud meie noored palgakindlusega

kolleegid. Nendele, riigivalitsejate tasemel saavutatud kokkulepetele saavad nüüd toetuda ka parema elu otsused ülikooli sees.

Argise teemana võib näida seegi, et tuleva aasta 5. märtsil valivad Eesti inimesed meie riigile uued juhid – juhid, keda me kõnekäänu kohaselt kas „väärime“ või „oleme ära teeninud“. Igal juhul väärib Eesti inimene kindlat tulevikku. Ta on selle ära teeninud.

Valimiseelne aeg annab meile nii kodaniku kui ka ülikoolina võimaluse olla nõudlik, sõnastada ootused, millistel teemadel tahame enne valimiskasti juurde minekut kuulda erakondadelt nende lahenduskäike. Milliste visioonide alusel anname riigijuhtimiseks volitused, et Eestis oleks teaduspõhine riigivalitsemine, kvaliteetne kõrgharidus, õppimist toetav üliõpilaste sotsiaalne olukord, tark tööturg ja tark toetuste poliitika? Milline on tulevaste riigijuhtide päästeplaan Eesti tervishoiu püsimajäämiseks? Kuidas tagavad poliitikud ülikoolile jätkuvalt vabaduse ja võimaluse tegutseda rahvusvaheliselt ja samal ajal eesti keeles? Kuidas jõuame riigivalitsemisel selleni, et meie teadlasi ja nende teadmisi kasutatakse võimalikult palju ja võimalikult hästi – targaks riigijuhtimiseks?

Nii eksistentsiaalsete kui ka päevakajaliste, pika ja lühikese vaate ülesannete lahendamiseks vajalikud võtmeinimesed on paljuski siin saalis täna kohal. Me näeme nende nimesid ja sügavaid teadmisi doktoritööde tiitellehtedel, audoktorite nimekirjas, rääkimata ülikoolipere igast liikmest, kes on oma eriala hea tundja ja laia ühiskondliku vaate esindaja. Näeme hakkamasaamiseks vajalikku eeskuju ka Rahvusmõtte auhinna laureaadi isiklikus hoiakus.

Mis aga peamine – kõigi loetletud inimeste oskus ja vastutus on probleemide kirjeldamise ja lahenduste väljapakkumise kõrval anda ühiskonnale sõnum: meil on lootust. Me teame, et noored on meist tulevikutaju poolest alati ees. Anname neile kindluse, et meie mure tuleviku pärast on ühine, me kuuleme neid ja meie tähelepanu võitmiseks ei pea meeleheitliku sammuna võtma kunstisaali kaasa purgisuppi. Me tuleme toime. Me jääme kestma.

Vivat, crescat, floreat!

 

TÜ vaimse tervise konverents „Tööheaolu – mis ja kelle asi?“

Tartu Ülikool kutsub vaimse tervise konverentsile, kus kõneldakse tööheaolust

Teadushuvi

Värske teadusbaromeeter kinnitab Eesti elanike usaldust teaduse ja teadlaste vastu

Eesti lipud peahoone ees

JÄRELVAATA: Eesti Vabariigi 106. aastapäeva kontsertaktus