Leho Rips kaitseb doktoritööd „The influence of vitamin D on the physical performance of conscripts in the Estonian Defence Forces“

6. detsembril kell 12.00 kaitseb Leho Rips doktoritööd „The influence of vitamin D on the physical performance of conscripts in the Estonian Defence Forces“ („D-vitamiini mõju füüsilisele võimekusele Eesti Kaitseväe ajateenijatel“). 

Juhendajad: 
lektor Madis Rahu, Tartu Ülikool
professor Jüri-Toomas Kartus, Göteborgi Ülikool (Rootsi)
doktor Alar Toom, Kesk-Soome Keskhaigla
doktor Mart Kull, Viljandi Haigla 

Oponent: 
professor Adad Baranto, Göteborgi Ülikool (Rootsi)

Kokkuvõte
D-vitamiinid e kaltsiferoolid on rasvlahustuvate vitamiinide rühm, mis käituvad inimorganismis hormoonide sarnaselt. Tuntumad D-vitamiini vormid on loomse päritoluga D3 e kolekaltsiferool ja taimse päritoluga D2 e ergokaltsiferool. 90% inimkehas olevast D-vitamiinist tekib ultraviolettkiirguse toimel nahapinnale. Vaid 10–20% saame loomse päritolu toidu kaudu ning ainult umbes 1% taimsete toiduainetega. D-vitamiini puuduse profülaktikaks kasutatakse veel lisamanustamist kapslite või õlina. D-vitamiini sisaldust hinnatakse inimekehas kaudselt 25(OH)D määramisega vereseerumis. D-vitamiini defitsiit on väga levinud probleem, kuid ikkagi tuleb see sageli üllatusena, sest ka pikaajaline defitsiit ei põhjusta enamikel inimestel tuntavaid füüsilisi vaeguseid.  

D-vitamiini on väga oluline luu metabolismis ning defitsiidi tingimustes tõuseb risk osteopeeniale ja osteoporoosile, luumurdudele, stressmurdudele ning lisaks immunsüsteemi funktsionihäiretele ja füüsilise töövõime langusele. D-vitamiini defitsiidi risk esineb kõigis vanusegruppides ning tõuseb väga suure füüsilise ja vaimse koormusega seotud tegevusaladel, mille hulka kuulub ka sõjaväeteenistus. Füüsiline võimekus on sõjaväes kriitilise tähtsusega nii väljaõppel kui ka missioonidel. D-vitamiiniga seotud uuringud näitavad vastukäivaid seoseid füüsilise võimekuse ja D-vitamiini defitsiidi vahel.

Uuringu eesmärgiks oli hinnata D-vitamiini tasemeid erinevatel aastaaegadel, lisamanustamise mõju ja seoseid füüsilisele võimekusega Eesti ajateenijatel. 

Uuringute käigus leidsime D-vitamiini defitsiiti juba suvekuudel ning olulist süvenemist kevadeks. Madalates annustes (kuni 1200 IU) pikaajaline D-vitamiini profülaktika ei tõstnud vereseerumi 25(OH)D erinevalt 4000 IU manustamisega, kus efekt oli selgelt positiivne. Sama uuringu käigus teostatud füüsilise võimekuse testidel ei leitud uuringurühmades seoseid D-vitamiini defitsiidi ja füüsilise võimekuse vahel.

Doktoritöö tulemusena saame anda uusi soovitusi D-vitamiini defitsiidi profülaktikaks noortel meestel.

Kaitsmist saab jälgida ka Teamsis.