Margus Punab: meditsiin on meeste teist elupoolt tundmatuseni muutnud

Eesti mehed võiksid lugeda end vanaks 90-aastaselt, leiab Tartu Ülikooli androloogia professor ja kliinikumi meestearst Margus Punab ERR Novaatoris ilmunud usutluses. Tervena elatud eluaastaid kärbivad aga haigete elu pikendamisele suunatud meditsiinisüsteem ja meeste psühholoogiliste eripärade tähelepanuta jätmine.

Viis mõtet Margus Punabilt:

• Eesti mehed on oma viljakusnäitajate poolest Euroopas esirinnas.
• Meeste tuleviku viljakuse kindlustamisel pööratakse liiga vähe tähelepanu emaüsas veedetud ajale.
• Eesti meditsiinisüsteem tervitab avasüli haigeid inimesi ega arvesta meeste psühholoogiliste eripäradega.
• Meeste teise elupoole kvaliteet on tänu uutele ravimitele tundmatuseni muutunud.
• Füüsilisele ja vaimsele tervisele laob vundamendi hea haridus.

Vanemates vanuserühmades kipub naisi igas riigis meestest rohkem olema, kuid Eesti paistab kaartidel näitajaga sellegipoolest silma. Näiteks 60- aastaseid naisi on meestest juba viiendiku võrra rohkem. Mida räägib see Eesti meestest ja nende enesekuvandist?

Siin tuleb vaadata, mis asi on inimese tervis. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ütleb, et esiteks on seal geneetiline komponent. Mina olen selle laiendanud sünnipärasteks eeldusteks, mis on Eesti meestel võrreldes läänepoolsemate riikidega väga head kuni 20. eluaastateni. Sealt edasi algab mingisugune muutus.

Teine on keskkond. Karl von Ernst Baeri doktoritöös oli haiguste soodustajatena kirjas külm ja niiske ning muldpõrand. Külm ja niiske mõjutab kindlasti meie organsüsteeme ja teatud riskid sealt tulevad, kui vaadata näiteks minu eriala, milleks on eesnäärmehaigused.

Olulised on ka inimese eluviisid. Võrreldes 15 aasta taguse ajaga on olnud Eestis siinkohal muutused kõige suuremad. Toona olid need äärmuslikult halvad. Kanname seda ajaloolist taaka aga endiselt seljas.

Kui kümne aasta eest oli kõige suurem riskitegur suitsetamine, siis praeguseks on saanud selleks ülekaal. Otsapidi läheb sellega kokku alkoholi liigtarvitamine, kuid see on omaette riskitegur.

Neljandana näeb WHO tervishoiuteenuse kvaliteeti ja kättesaadavust. Eesti mehe keskmiselt 8,6 aastat lühema elu taga on osaliselt tervishoiuteenuse kättesaadavus ja selle kasutamise kultuur. Mehed tarvitavad seda 50.–55. eluaastani pea kaks korda harvem kui naised. Sealt edasi toimub järsku kiire tõus. Ka tervishoiukulud inimese kohta on enne seda pea kaks korda madalamad, kuid 60. eluaastateks juba oluliselt kõrgemad.

Siia tuleb juurde panna sotsiaalsed tahud. Meie oodatav eluiga on seotud tihedalt kriisisituatsioonidega ühiskonnas. See ei langenud eelmisel aastal 1,7 aastat ainult koroona tõttu, vaid see aeg kujutas endas lisaks nii sotsiaalset kui ka poliitilist, mentaalsuse kriisi. See on üks tervik ja sotsiaalne stabiilsus on siin üsna määrav.

Hiljutises intervjuus tõdes gerontoloog Kai Saks samuti, et inimeste terviseprobleeme vaadates kannatame endiselt veel Nõukogude Liidu pärandi käes. Toona oli põhirõhk nakkushaiguste, mitte krooniliste probleemide ennetamisel. Millal me sellest koormast vabaneme ja kui vaatate kasvõi enda vastuvõttu, siis kui realistlikuks peate Eesti ja Saksamaa statistikaameti ennustust, et aastaks 2080 on Eestis võrdselt isegi 66-aastaseid mehi ja naisi?

Kui vaatame kasvõi veidi arenenumaid naaberriike, siis on nemadki sellest kaugel. Mehi sünnib küll natukene rohkem, sest loodus teab, et nad kaovad kiiremini, aga sellesse võrdsusesse me kindlasti ei jõua. Seda ei tasu loota ega üldse vaadatagi – meeste suurem kadu on mingil määral juba bioloogiliselt sisse programmeeritud.

Ent see taak hakkab meil juba vaikselt kaduma – kõige suuremad riskirühmad on praeguseks välja surnud. Praegust oodatava eluea tõusu 1990. aastaga võrreldes oli see 2019. aastani üsna korralik, isegi üks Euroopa parimaid. Praeguseks oleme koroonakriisi tõttu kukkunud veidi allapoole.

Lisaks suurema riskirühma väljasuremisele on noorema põlvkonna terviseteadlikkus vanematest oluliselt parem. Viimaseid kasvatati vaimus, et mehed ei nuta ja mees ei tohi olla nõrk. Kui seda siiski juhtus, said nad vanematelt rihma. Tänaseks päevaks on nõrkuse näitamine enam-vähem legaliseeritud, vähemalt teatud põlvkondades.

Kui midagi paremaks ei lähe, siis on selleks meeste viljakusnäitajad ja seda mitte ainult Eestis, vaid ka ülejäänud maailmas. Kasvõi möödunud nädalal ilmus Iisraeli teadlastelt töö, mille kohaselt langes spermide hulk milliliitris viimase 46 aastaga keskmiselt umbes poole võrra isegi arengumaades, mitte ainult vanades tööstusriikides. Mis meie, ühiskonna ja keskkonnaga lahti on?

Sellele vastuse leidmiseks on panustatud sadu miljoneid eurosid, aga ühest vastust ei ole. Alustaks siiski sellest, et Eesti meeste viljakusnäitajad on Euroopas ühed kõige paremad.

Teise poolusena hakkas meeste viljakus langema teise maailmasõja paiku, väga kiiresti 1990. aastate alguseni. Ilmselt on olnud see kõige suurem Taanis, Norras ja Saksamaal. Samas on lootustandev, et Taanis igal aastal 300 noore mehega tehtava uuringu põhjal on alates 1994. aastast see langus peatunud. Teised riigid tulevad aga veel kohinal sellele tasemele järele ja üleilmne langus jätkub.

Miks peaksid inimesed üleüldse selle pärast muretsema? Kui uskuda õpikutest nähtud pilte, piisab munaraku viljastamiseks vaid ühest spermist, kes võidukana käputäit konkurente edestab. Tõsi, uuringutes on leitud, et alla teatud kriitilise piiri langedes väheneb võimalus munaraku viljastamiseks hüppeliselt.

See kriitiline hulk on meil teada. Viljakust on võimalik mõõta selle alusel, mitu naiste menstruaaltsüklit möödub alates ajast, kui rasedust soovitakse, rasedaks jäämiseni. Tsüklite arv hakkab kiiresti kasvama, kui spermide arv langeb alla 40 miljoni milliliitri kohta ehk 100–120 miljonit terve seemnepurske kohta.

Euroopa keskmine on tänasel päeval 42–48 miljoni juures ehk napilt üle kriitilise piiri. Gaussi kõverast lähtudes jõuab seega juba praegu meheikka hulk noori mehi, kelle viljakus on selgelt vähenenud.

Naisi on väga erineva viljakusega. Neist mõnedel õnnestub rasedaks jääda ka väga kehvade partneri spermaanalüüside tulemuste korral. Üldisemalt on tekkinud auku asendamas kunstlik viljastamine ja teised laboratoorsed meetodid. Sel viisil sündinud laste osakaal on jõudmas maailmas kümnendikuni kõigist sündidest.

See on kasvamas ka Eestis, ulatudes 2021. aastal umbes kuue protsendini.

Eestis pole see viimastel aastatel siiski väga palju muutunud. Meie viljakusnäitajad on Euroopa keskmisest paremad.

Lapsi saadakse ka üha vanemana. Möödunud aastal küündis ema keskmine vanus lapse sünnil ligi 29 aastani. Ühtlasi leidub seoses kärgperede osakaalu kasvuga ka üha rohkem neid paare, kes soovivad lõigata teist peresaaki 40. eluaastates. Millise jälje jätab vanus ja vananemine meeste viljakusele?

Mul on patsientide hulgas ka üle 80-aastaseid mehi, kes on lasknud end kontrollida. Neist kõige vanem hea spermaga mees oli 82-aastane. See on päris kindlasti erand. Neid mehi, kes on 80-aastaselt heas vormis ja heade viljakusnäitajatega, on mõned üksikud. Samas sai kasvõi mu hea sõbramees 70-aastaselt isaks. Vanemaealiste isadus on sajandite vanune teema.

Ent sama selge on see, kuidas elu jooksul kuhjuvad organismis mõned kahjustusprotsessid. Nii nagu purevad need südame-veresoonkonda, aju ja kõike muud, langeb samamoodi ajas munandite funktsionaalne seisund. Kindlasti pole see muutus nii drastiline kui naistel, kellel 50 aasta lähedal hakkab munarakkude pool täielikult ammenduma.

Mida saavad mehed selle allakäigu aeglustamiseks ette võtta? Kui vaadata kasvõi sellel suvel ilmunud 40–49. aastaste meeste terviseuuringut, siis selles vanusevahemikus on justkui kõik korras. Ligi 96 protsenti meestest peab enda seisundit vähemalt rahuldavaks ja 65 protsenti heaks. Ometigi teame, et pärast 50. eluaastat kimbutavad neid terve rida kroonilisi tervisehädasid, mis ei saa tekkida tühja koha pealt.

See oli ka meie enda jaoks üllatav. Ent kui sul kuskilt ei valuta ja suuremaid hädasid pole, siis lähebki ju sul hästi. Mida parem on tervis ja väiksem organismi kulumine, seda parem aga viljakus reeglina on. Riskitegurid on üsna ühesed. Meeste viljakuse kontekstis peame vaatame ka raseduseaegseid muutusi sellel ajal, kui naine kannab last. See määrab mehe tulevasest viljakusest väga suure osa.

Kui palju sellele Eestis praegu tähelepanu pööratakse? Selle probleemi puhul on ju pool võidust käes. Naised vähemalt käivad günekoloogi juures, seda erinevalt meestest, kes pöörduvad androloogi juurde viimases hädas.

Kahjuks mitte väga. Olen seda rääkinud günekoloogidele mitmetel loengutel, aga paratsetamool on meil endiselt number üks ravim, mida arstid soovitavad. Ma ei näe, kuidas kosmeetika ja kasvõi juuste värvimise suhtes antaks väga palju infot, kuidas see võib last mõjutada. See teadmine on meil tegelikult olemas. See, mida ema teeb, kajastub väga intensiivselt ka loodet ümbritsevas keskkonnas.

Nimetan 20. sajandit naiste sajandiks, sest suurem innovatsioon toimus naiste suunal ja seda täiesti õigustatult. Eriti just ema ja lapse meditsiinis, perinataalne suremus on vähenenud lausa uskumatul määral. Üle põlvkondade käivate muutuste mõistmise osas me veel väga kaugele jõudnud pole. Laps võib sündida küll tervena, kuid me ei mõtle veel Eestis väga palju sellele, kuidas emaüsa teda mõjutas.

Lisaks viljakusnäitajate langusele on täheldatud ka meeste testosterooni taseme langust. Ühest küljest võiks olla tervitatav, et ühiskonna agressiivsus väheneb. Ühiskonna üldisele arengule võis see kindlasti omal ajal kaasa aidata, kui kamp beeta-isaseid otsustasid omal ajal tänu keele arengule lõpuks piisavalt koostööd teha, et tervet karja terroriseeriv alfaisane maha koksata. Millise pilguga meestearst sellisele kodustamisprotsessile vaatab?

Võime spekuleerida, et testosterooni ja viljakuse langus polegi nii halb. Kui meil sünnib üks-kaks last nagu praegu ning jõudu ja agressiivsust tänapäeval nii palju vaja polegi, siis ehk polegi seda testosterooni vaja?

Sellega kaasnevad aga teatavad kõrvalmõjud – mehed muutuvad füüsiliselt, psühholoogiliselt ja sotsiaalselt. Oleme ausad, Euroopa enam hästi sõdida ei suuda. Arvan, et sellel on testosterooniga väga selge seos. Kas see saab meile lähiajal eksistentsiaalseks ohuks või mitte, see alles selgub. Sama kehtib selle kohta, mis juhtub järeltulevate põlvkondadega. Saame öelda saja aasta pärast, kas see muutus oli hea või halb.

Kasvõi teie enda teadustööd on näidanud, et testosterooni tase on seotud näiteks väga tugevalt haprusega vanemas eas.

Testosteroon on üks väheseid aineid, mis mõjutab kõiki organismi kudesid ja on üks nende regulatsiooni molekule, sh ajus, kuid peamiselt lihaskonnas ja tugiaparaadis. Nii võib selle nappus põhjustada liigesvalusid, lihaste kahheksiat, kukkumist ja tasakaaluhäireid, mis muutuvad vanemas eas üha olulisemaks.

Näeme uuringutes selgelt ka seda, kuidas madala testostrooni tasemega inimestel on oluliselt suurem depressioonirisk, suuremad südamehaiguste riskid ja suurem risk seksuaalprobleemide tekkimiseks. Viimane omakorda on oluliseks sõnumiks, et inimesel on suurenenud südame-veresoonkonnahaiguste risk. Kui ühe tähtsa stiimuli tase inimeses oluliselt langeb, mõjutab see paratamatult kogu meie tervist tervikuna.

Steroidide kasutamisele vaadatakse üldiselt viltu, ent millist rolli võiksid mängida need vanemate meeste elukvaliteedi tõstmise juures? Äärmusliku näitena olen näiteks Hollandis jõusaalis käies märganud, kuidas ühe alakultuuri väljendusena Hollandis ebaloomulikult suurte lihastega eakad oma elu lõpuaastaid täiel määral naudivad.

Riikides nagu USA, kus on ravimite agressiivne turundus lubatud, on nende väärkasutusega suuremad probleemid. Kui inimesel on aga reaalne defitsiit, hormooni defitsiidi nähud, siis asendame. Sellega hoiame inimesed heas toonuses ja seda teeme meiegi.

Suvisest meeste terviseuuringus leidis ka taaskord kinnitust, et Eesti mehed niisama arsti juurde ei kipu. Kõrge vererõhk pole siinkohal isegi sedavõrd suur probleem, kui sellega kaasnevad probleemid potentsis või seksuaalelus. Kas või kui palju teevad androloogid praegu perearsti tööd?

Jõuame sellega perearstide praeguse ettevalmistuseni. Meil pole Eestis laiemalt ennetava meditsiini kogemust. Oleme püüdnud inimesi elus hoida ja sellest lähtuvalt on meil tekkinud kultuur, kuidas võimalikult kaua haigete eluiga pikendada.

Selgete terviseriskidega inimeste haiguse ärahoidmise kultuuri meil aga kahjuks pole. Me ei taha androloogidena perearsti tööd teha, vaid tõsta üldist teadlikkust. Selle ühe näitena mõõdeti ühel mu Hispaanias elaval patsiendil hiljuti kolesterooli ja talle määrati ka seda langetav ravim. Seejärel Eesti arstidega rääkides anti talle aga mõista, kuidas seesama ravim sõltuvust tekitab.

Näeme sellega, kus meie meditsiin praegu on. Rootsi mees elab 8,6 aastat kauem, sest nad tegelevad terviseriskide varajase maandamisega, mitte ei hakka neid ravima alles pärast infarkti saamist. Eesti meditsiinisüsteem tervitab seevastu avasüli haigeid inimesi. See on meie kõige suurem probleem.

Kui vaadata ühiskonda tervikuna ja eriti majanduslikku poolt, näib olevat meie elu samas isegi kohati liiga hea. Algklasside õpilastest on ülemäärasega kehakaaluga 30 protsenti. Keskealiste meeste uuringus oli normaalkaalus vaid 28 protsenti.

Seal meie probleemid ongi. Kõrgharidusega inimesed liiguvad rohkem, suitsetamine on peaaegu ära kadunud, alkoholi tarvitamine on mõõdukas, ent isegi nende kehakaal tõuseb. Me pole osanud oma eluviisi muutustega kohaneda ja kanname edasi oma perekondlikke toitumistraditsioone. Kui sisse tuleb rohkem, kui välja läheb, on selline lõpptulemus paratamatu.

Meditsiinisüsteemi tervikuna vaadates julgen arvata, et kaks kolmandikku vererõhuravimitest lähevad ülekaalulistele. Võiksime neile öelda, et proovige esmalt kümme kilo kaalust alla võtta ja kui ka siis vererõhk kõrgeks jääb, anname teile 90-protsendilise soodustusega ravimeid. Senikaua kompenseerime nende hinnast poole. Lihtsad ja mõistlikud mõjutamisvahendid on olemas. Need nõuavad kehtestamist ja ebamugavaid otsuseid.

Tarbi vähem alkoholi, liigu rohkem, ära suitseta, söö tervislikult – need käibetõed on teada kümneid aastaid.

Me peame õppima inimesi motiveerima. Teise hädana õpetatakse meile naiste meditsiini. Meestele ja naistele on võimalik asju selgeks teha erineval moel. Reklaamimaailmas on see ammu teada. Androloogid oskavad seda meeste mudelit enam-vähem rakendada.

Oma kogemuse pealt tahavad mehed näha numbreid. Kui näitad talle, kuidas KMI 32-ga seostuvad kõrge vererõhk, maksakahjustused, madal testosteroonitase, kõrge kolesterool ja vererõhk ning varsti on tal erektsioonihäire, siis tekib tal enda elu muutmiseks motivatsioon.

Mul on igal nädal patsiente, kelle eluviisis oleme saanud teha olulise paranduse. Suitsetajaid on praegu vastuvõtus mõned üksikud. Mida haritum on inimene, seda kergemini need sõnumid kohale jõuavad. Arvan, et taolise riiklike sõnumite jõudmine pole keeruline.

Nagu on näidanud teie enda kogemus, Eesti meeste psühholoogilises maailmas on teatav murrang juba toimunud, seda vähemalt nooremates põlvkondades. Arvestades aga, kuidas argielus maskide kandmine endiselt meeste tervisele hakkab, mida annab teha selles osas vanemate põlvkondadega?

Saame seda ainult läbi lugude jutustamise normaliseerida. On meedia töö näidata, kuidas vaimseid probleeme on võimalik tegelikult lahendada ja ei pea kodus poti peal nukrutsema. Inimeste teadlikkus on endiselt madal. Näen oma praktikas juhtumeid, kus nad on enne ravile tulekut kümme aastat kannatanud.

Tänapäeval on võimalik leevendada praktiliselt kõiki meeste tervisehädasid ja sellega nende elukvaliteeti kardinaalselt parandada. Sageli tekib näiteks alkoholism siis, kui inimene ei suuda enam oma kehaliste ja psühholoogiliste muutustega toime tulla. Nende lahendamise asemel uputatakse ennast alkoholi. See on legaalne tee oma probleemide eitamiseks.

Sotsiaalsest ja ühiskonna tervisest tervikuna rääkides olete kasutanud selle mõõdikuna enesetappude arvu, mis on viimase 20 aastaga kordades vähenenud. Põhiharidusega meeste seas on näitaja siiski kaks korda suurem kui kõrgharidusega meeste seas ning keskharidustega meeste puhul on näitaja veelgi madalam. Mida ütleb see ühiskondlike ootuste kohta?

Me olime 1990. aastate alguses selle poolest Euroopas tipus. Praegu oleme keskel või isegi allpool. Ühiskondliku üldise heaolu seisund on oluliselt parem.

Kõige alus on probleemide lahendamise oskus, selle annab haridus. Jah, kõrgharidusega inimeste sotsiaalne pinge on keskeltläbi suurem, aga nad suudavad ja oskavad sellega ise toime tulla või leida inimese, kes neid selle juures aitab – arsti, psühholoogi või sõbra.

Seejuures on olnud langus eriti suur just eakamate meeste seas. Kas nad oskavad lõpuks väärikalt vananeda või on taaskord riskirühm juba välja surnud?

Minu kõige vanemad patsiendid on üle 80-aastased, vanim seksuaalhäirega patsient oli 93-aastane. Kui sa oled impotent, kusta ei saa ja miski su kehas ei toimi, pole see väärikas elu. Kui suudame meeste elu väärikamaks muuta, annab see neile põhjuse elada. Meditsiinisüsteem suudab seda tänasel päeval teha.

Karjääriga 1990. aastatel algust tehes oli praktiliselt ainus viis eesnäärmeprobleemidega tegelemiseks kirurgia. Praegu saadame operatiivsele ravile ühe inimese 20-st. Ülejäänud probleemid saame lahendada palju kergemalt.

Meestespetsiifiliste probleemide ravile ei pööratud suurema osa 20. sajandist suuremat tähelepanu. Alates 1990. aastate teisest poolest on tulnud ja meile kättesaadavaks muutunud hulk ravimeid, mis ongi muutnud meeste teise elupoole kvaliteeti täiesti tundmatuseni.

Seksist räägitakse Eestis üha vabameelsemalt, kuid elupäevade lõpuks muutub see noorusekultuse valguses siiski suuremaks tabuks. Mis ajani võiksid või peaksid inimesed aktiivset seksuaalelu elama?

Seksuaalne elu hakkab emaüsas. Juba seal on suguelundite katsumine teadlik tegevus ja seotud teatud tajudega.

Arvan, et inimene peaks olema seksuaalselt aktiivne surmani välja. Viimasel kümnendil lootusetult haigete – lõppfaasis organipuudulikkuse või ka näiteks neljanda staadiumi vähiga inimeste – seas tohutu elukvaliteedi hüpe. Oleme andnud inimestele võimaluse elada elu lõpus jätkuvalt seksuaalelu. Olen näinud enda kabinetis mitu meest nutmas, et see andis nende elule uuesti sisu.

Seksuaalelule ei peaks seadma seega selles osas piiri. Ent me ei peaks seejuures pidama seksiks ainult klassikalist penetratiivset vahekorda. Sinna alla käib ka väga palju muud kehalist kontakti.

Millisel määral peaksime me elukaart tervikuna ümber mõtestama – 30. aastate alguses mehe nooreks täiskasvanuks pidamine on juba täiesti normaalne, samal ajal kui pensioniiga meie eest jätkuvalt eest põgeneb? Kui vanaks te end ise peate?

Täna võib-olla 43–50-aastaseks. Kunagi vastasin ma sellele eksprompt-küsimusele 39, kuid siis olin veel alla 50. Tunnen ennast tõesti suhteliselt noorena. Inimese vanus sõltub täielikult sellest, kuidas inimesed end ise positsioneerivad.

Olen soovitanud inimese vanuse laiemalt ümber määratleda. Minu arvates on mehed 24. eluaastani väga noored ja kuni 48. aastani noored, kust alates hakkab kätte jõudma keskiga. Elukogemus tuleb 72. eluaastast ja vanaks võiks hakata lugema enam kui 90-aastaseid. Sinnamaani peaksid olema inimesed enamasti kenasti toimivad ja igapäevaselt aktiivsed.

Eesti mees üritab näidata end kõva kaljuna, keda ühiskonna keerised ei heiduta ega liiguta. Statistika kohaselt on mehed kriisisituatsioonides psühholoogiliselt haavatavamad, mis imbub ka elu teistesse sfääridesse. Kuna ühiskondlikud muutused kiirenevad ja üks kriis tuleb teise otsa, mida riiklikult selle stabiilsuse kultiveerimiseks teha annab, et mehed meelerahu tagasi saaks?

Hans Roslingut lugedes on muutunud maailm tervikuna väga palju turvalisemaks kohaks. Nii kole pole see kaugeltki täna, kui 40–50 aastat tagasi. Me elame ühel kõige rikkamal ajaperioodil.

Võiksime vaadata Rootsi poole, kus pole suuri kriise olnudki. Nad on suutnud need kõik erinevate riiklike metoodikatega siluda. Riik hoiab majandust stabiilsena või väikeses muutumises. Meeletu buum pole sarnaselt kriisile samuti hea. Eelmise majanduskriisi järel tuli hästi välja, et oodatava eluea langus oli seotud hoopis buumilõpu ajaga, kus inimesed üritasid korjata üles nii palju raha kui võimalik.

Mehed reageerivad kõikidele buumidele rohkem. Naised elavad veidi teistsuguses dimensioonis, vähemalt mõjutavad ühiskondlikud mullistused neid vähem ja neil on tugevamad kaitsevõrgustikud.

Samal ajal on infotehnoloogia kättesaadavus muutnud meie info tarbimist muutnud sedavõrd, et kõik koledad asjad jõuavad inimestele kätte. Peame hakkama tegelema oma infohügieeniga senisest hoopis rohkem. Ise ma enam uudiseid ei vaata ja lehte loen valikuliselt. Ma ei pea teadma, millised koledused maailmas eile või täna toimuvad. See ei muuda mu isiklikku elu paremaks.

Samas eelistate te ise kaasaegset kunsti, mis ei tekita kui mitte negatiivseid, siis tugevaid, mõtlemapanevaid tundeid. Kas päris roosast või üdini heast maailmast jääb midagi puudu?

Kunstil on kaks poolust. See peab olema visuaalselt paigas, kuid kunstnikul peab olema ka midagi öelda. Kui need kaks on olemas, siis on see minu jaoks kunst.

Ma ei näe ise oma kogutud kunsti pessimistlikuna. Ent selleks, et kunst midagi maailmas või ühiskonnas muudaks ja arendaks, peab see emotsionaalse maailma tasakaalust välja lööma. Sõnumi kohale toimetamiseks peab visuaalset poolt võib-olla kohati üle võimendama, ent see kõik arendab su mõttekarbikest.