Sanna Puusepp kaitseb doktoritööd „Comparison of molecular genetics and morphological findings of childhood-onset neuromuscular disorders“

13. detsembril kell 14.00 kaitseb Sanna Puusepp doktoritööd „Comparison of molecular genetics and morphological findings of childhood-onset neuromuscular disorders“ („Lapseeas alanud pärilike neuromuskulaarsete haiguste molekulaargeneetiliste ja morfoloogiliste uuringutulemuste võrdlus“).

Juhendajad:
professor Katrin Õunap, Tartu Ülikool
professor Werner Stenzel, Charite – Berliini meditsiiniülikool (Saksamaa) 

Oponent:
professor Edoardo Malfatti, Pariisi Ida Ülikool Créteil Val de Marne (Prantsusmaa)

Kokkuvõte
Pärilike neuromuskulaarsete haiguste (NMH-de) alla kuuluvad seljaaju motoneuronite, närvide, närv-lihas ülekande ja lihaste talitluse häired, mis on põhjustatud ühe geeni veast. Nende haiguste diagnoosimisel on lisaks patsiendi haigusloole ja läbivaatusele abiks erinevad instrumentaalsed uuringud, sealhulgas lihasbiopsia. Lihaskoe analüüsimiseks kasutatakse mitmeid erinevaid värvinguid ja tehnikaid, mis võimaldavad näha lihaskiudude struktuuri, keemilisi ja ensümaatilisi omadusi ning erinevate valkude olemasolu või puudumist. Lihaskoe histoloogilised muutused on ajalooliselt olnud aluseks mitmete pärilike NMH-de tuvastamisele ja diagnoosimisele ning andnud suuna, milliseid geene uurida. Kuid tänapäeval on võimalik ühe analüüsiga (kogu eksoomi sekveneerimine) uurida kõiki geene korraga, mis on näidanud ka head diagnostilist efektiivsust. Seega on lihasbiopsia roll NMH-de diagnostikas muutumas.

Käesolevasse uuringusse kaasati 70 päriliku NMH või mitokondriaalse haiguse kahtlusega patsienti, kellest 44-l kinnitus geneetiline diagnoos. Uuringust selgus, et lihasbiopsia mängis diagnostilises protsessis olulist rolli paljudel juhtudel, kusjuures 15 patsiendi lihaskoes esinesid spetsiifilised histoloogilised muutused. Mitmel juhul oli lihasbiopsia vajalik mitokondriaalses DNA-s esinevate muutuste tuvastamiseks. Lisaks andsid lihaskoest tehtud uuringud väärtuslikku lisainformatsiooni paljudel juhtudel, kus geneetilisel analüüsil leiti varem kirjeldamata geenivariant, tuvastati muutused kandidaatgeenis või kus leide polnudki. Näiteks ühel lihasdüstroofiaga patsiendil avastasime muutused uudses JAG2 geenis, mille haigusseoselisus kinnitus rahvusvahelise koostöö tulemusena. Uurides geenide ja teatud valkude avaldumist selle patsiendi lihaskoes, saime viite, et haiguse teke võib olla seotud lihase tüvirakkude talitluse häirumisega. Samas enamikel peamiselt kesknärvisüsteemi mõjutava haigusega patsientidel ei andnud lihasbiopsia informatsiooni juurde. Lisaks kirjeldati SPATA5 geeni defekti seost mitokondrite talitluse ja närvijätkete kasvu häiretega ning ühte patsienti, kellel oli kahtlus kongenitaalsele müopaatiale, kuid diagnoositi hoopis PRPS1 geeniga seotud puriinide ainevahetushaigus.

Kaitsmist on võimalik jälgida ka MS Teams vahendusel.