Tõenduspõhine info COVID-19 kohta

Ülikoolil on tähtis roll ühiskonna teavitamisel ja otsustajate nõustamisel, et tervise kaitseks tehtavad sammud oleksid tõenduspõhised, õigeaegsed ning vastaksid ohutasemele. COVID-pandeemia vältel on meditsiiniteaduste valdkonna teadlased alustanud mitmeid uuringuid, et saada teadmisi SARS-CoV-2 olemuse, levimuse ja tuvastamise kohta ning oskusi COVID-19-haigete keerulise olukorra leevendamiseks. Nõuanded, kuidas haigetega ümber käia ja mil viisil teha tervishoiusüsteemis vajalikke ümberkorraldusi, jagavad samuti valdavalt meditsiiniteaduste valdkonna õppejõud-teadlased.

KÕIGE UUEM TEAVE

COVID-19 pandeemia vältel on trükieelsetes serverites ilmunud enneolematul hulgal biomeditsiini alaseid artikleid eeltrükkidena (preprints). Eeltrükid võimaldavad teadlastel teha oma leiud teadusringkondadele kättesaadavaks enne, kui need on läbinud vastastikuse eksperthinnangu (peer review). Nad on hõlpsalt kättesaadavad ning pälvivad ka avalikkuse, ajakirjanduse ja poliitikakujundajate laialdase tähelepanu, mis omakorda on teravdanud küsimust eksperthinnangu eel jagatud teabe usaldusväärsusest. Kas eeltrükkides jagatud teave talub tavaliselt eksperdihinnangu kontrolli või võivad järeldused dokumendi eelretsenseeritud versioonis muutuda? Kaks sel nädalal ajakirjas PLoS Biology avaldatud uurimust viitavad sellele, et trükieelsetes serverites ilmunud artiklid enamasti ei muutu oluliselt võrreldes lõpuks eelretsenseeritud ajakirjades avaldatuga. 

Ühes uuringus võrreldi enam kui 180 artiklit, mis ilmusid pandeemia esimese nelja kuu jooksul eeltrükiserverites medRxiv ja bioRxiv versioonidega, mis lõpuks avaldati eelretsenseeritud ajakirjades. Ligikaudu 83% COVID-iga seotud ja 93% COVID-iga mitteseotud artiklitest enamasti ei muutunud võrreldes eeltrükina avaldatud versiooniga. Kui muutusi ka tuvastati, ei muutnud need töö järeldusi. 

Teises uuringus kasutati masinõpet, et analüüsida bioRxivi serveris oleva ligi 18 000 eeltrüki ja nende eelretsenseerimise järel avaldatud versioonide vahelisi lingvistilisi seoseid. Uurijad leidsid, et enamiku käsikirjade sõnastuses oli eelretsenseerimine kaasa toonud vaid mõõdukaid muudatusi. 

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Ajal, mil omikroni tüve plahvatuslik levik ja võime omandatud immuunkaitsest läbi murda on õõnestamas avalikkuse usku vaktsineerimise vajalikkusesse, on lisandumas üha enam tõendeid vaktsineerimise erinevatest kaitsvatest toimetest. Nii on praeguseks veenvalt tõestatud, et vaktsineerimine kaitseb raskelt haigestumise eest. Iisraeli teadlaste värske uuring näitab aga, et vaktsineerimine pakub kaitset ka COVIDi-järgse sündroomi ehk pika COVIDi eest.

Uuringu kohaselt on COVID-19ga nakatunud vaktsineeritud inimestel tõenäosus, et nad kogevad pika COVIDi sümptomeid oluliselt väiksem, kui vaktsineerimata inimesed. Uuring hõlmas enam kui 3000 inimest Iisraelis ja on seni üks väheseid uuringuid vaktsineerimise mõjust pikale COVIDile.

Uurijad võrdlesid pika COVIDi sümptomite levimust vaktsineeritud ja vaktsineerimata COVIDit põdenud inimestel ja leidsid, et täielikult vaktsineeritud kogesid 54% vähem peavalusid, 64% väiksema tõenäosusega kroonilist väsimust ja 68% väiksema tõenäosusega lihasvalusid. Tegelikult oli neil viidatud nähte sama sagedusega kui inimestel, kes polnud kunagi COVIDisse nakatunud. Tulemused ühtivad Ühendkuningriigis septembris läbi viidud uuringuga, mille kohaselt vähendas vaktsineerimine poole võrra COVIDi pikaajalise haigestumise riski.

Uuring ilmus medRxiv preprint serveris ja seda ei ole veel eelretsenseeritud. 

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Enamusel intensiivravi osakonnas ravitud COVID-19-patsientidest oli veel aasta hiljem olulisi füüsilisi, vaimseid ja kognitiivseid järelnähte.

Uuring hõlmas 246 patsienti üks aasta pärast COVID-i tõttu intensiivravil viibimist. Küsimustiku täitnud patsientide keskmine vanus oli 61 aastat, 71,5% olid mehed ning keskmine intensiivravil viibitud aeg 18 päeva.

Uuritutest teatasid füüsilistest sümptomitest 74,3%, vaimse tervisega seotud sümptomitest 26,2% ja 16,2% kognitiivsetest sümptomitest. Kõige sagedasemad füüsilised probleemid, mida enne haigestumist ei olnud, olid üldine nõrkus (38,9%), liigeste jäikus (26,3%), liigesevalu (25,5%), lihasnõrkus (24,8%) ja müalgia (21,3%). Vaimse tervisega seotud sümptomitest olid sagedasemad depressioon (18,3%) ja ärevusseisund (17,9%). Ligi kümnendikul küsitletuist esinesid posttraumaatilise stressihäire sümptomid. Lisaks oli ligi 60% neist, kes enne haigestumist töötasid, tööga seotud probleeme, nagu lühendatud tööaja või jätkuva töövabastuse vajadus.

Pikaajaliste probleemide tekke riskiga patsientide järelravi tuleks alustada juba intensiivravil viibides või kohe selle järel, et neid probleeme leevendada või ära hoida.

Loe lähemalt siit.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

 

VAKTSIIN

Naised, kes on raseduse ajal COVID-19 vastu vaktsineeritud, annavad antikehad transplatsentaarselt edasi ka lootele, mis võib vastsündinut haigestumise eest kaitsta. Nabaväädivere uuring andis täiendavaid tõendeid sellest, et rasedate vaktsineerimine, annab ka vastsündinule kaitsvad antikehad.

New Yorgi Ülikooli Langone Health meditsiinikeskuse teadlaste uuring hõlmas rasedaid, kes olid saanud vähemalt ühe annuse mRNA COVID-19-vaktsiini (Pfizer/BioNTech või Moderna). Kõigi vastsündinute nabaväädiveres leiti kõrges tiitris SARS-CoV-2 ogavalgu vastaseid antikehi. Erinevalt varsemastest sarnastest uuringutest otsiti ka nukleokapsiidi vastaseid antikehi, mis viidanuks eelnevale COVID-19-nakkusele, neid aga ei leitud. Uurijad järeldasid, et leitud ogavalgu antikehad tulenesid vaktsineerimisest.

Kui tugeva ja kestva kaitse vastsündinud neist antikehadest saavad, ei ole teada, kuid vähemalt noenataalses perioodis peaks neist abi olema. See on eriti oluline seetõttu, et pärast väljakirjutamist võivad imikud kokku puutuda vaktsineerimata pereliikmete või hooldajatega, nt õdede-vendadega, kes on alla vaktsineerimise vanusepiiri.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Inimestele, kellel ei ole immuunpuudulikkust, ei ole COVID-19 vaktsiini tõhustusdoosid vajalikud, kirjutasid 18 teadlast ajakirja The Lancet online artiklis.

Autorid kinnitavad, et ükski COVID-19 tõhustusdoosidest avaldatud uurimus ei anna piisavalt tõendeid, et põhjendada nende kasutamist üldpopulatsioonis. Samuti ütlesid nad, et tõhustusdooside laialdane kasutuselevõtt enne vajalikkuse tõestamist võib vähendada avalikkuse usaldust COVID-19 vaktsiinide tõhususe suhtes. Isegi kui tõhustusdoosidest on lõpuks kasu, ei kaalu see üles kasu, mida saaksid esmasest kaitsest miljardid vaktsineerimata inimesed üle maailma. 18 autori hulgas on USA Toidu ja Ravimiameti FDA vaktsiiniuuringute büroo direktor Marion Gruber ja vaktsiiniameti asedirektor Phil Krause. Mõlemad teatasid augustis ametist tagasiastumisest ja seda vähemalt osaliselt seetõttu, et Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus (CDC) ja selle immuniseerimispraktikate nõuandev komitee püüavad survestada tõhustusdooside laialdast kasutuselevõttu.

Nii CDC kui paljud teised uuringud on näidanud, et kuigi COVID-19 vaktsiinide tõhusus nakatumise ärahoidmisel aja jooksul mõnevõrra väheneb, pakuvad vaktsiinid siiski tugevat kaitset raskelt haigestumise eest.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

30. augustil ajakirjas The Journal of the American Medical Association (JAMA) avaldatud lühiartiklis (research letter) esitatud andmete põhjal tekitas Moderna vaktsiin Pfizeri vaktsiinist kaks korda kõrgema antikehade tiitri.

Uuring hõlmas 1647 Belgia tervishoiutöötajat, kellest 688 olid täielikult vaktsineeritud Moderna ja 959 Pfizeri vaktsiiniga. Seroloogiline testimine tehti enne vaktsineerimist ning ka 6–10 nädalat peale teist vaktsiinidoosi. Moderna vaktsiiniga vaktsineeritutel leiti vaktsineerimise järel keskmiselt kõrgem antikehade tiiter kui Pfizeri puhul, vastavalt 3836 U/ml ja 1444 U/ml; p < 0,001.

Uurijate arvates võis Moderna retsipientidel täheldatud tugevam immuunvastus tuleneda pikemast intervallist esimese ja teise vaktsiinidoosi vahel – Moderna puhul neli, Pfizeri puhul kolm nädalat. Samuti märkisid nad, et Moderna vaktsiinis on mRNA sisaldus suurem.

Seda, kas leitud antikehade taseme erinevus tähendab erinevust kaitse kestuses ning paremat kaitset viiruse erinevate variantide ja nakatumise eest, tuleb aga täiendavalt uurida.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

SARS-CoV-2 delta variandi kiire levik ka riikides, kus vaktsineerituse tase on vägagi kõrge, on toonud kaasa spekulatsioone, et vaktsiinid ei ole delta variandi vastu tõhusad või nende efektiivsus väheneb 4–6 kuu jooksul. See on olnud vesi vaktsiinivastaste veskile ning murekoht vaktsineeritutele, et kas nad on ikka piisavalt kaitstud.

Pelgalt arvude vaatamine on petlik. Nii oli 15. augusti seisuga Iisraelis hospitaliseeritud raske Covidiga patsientidest vaktsineerimata 214 ja kahe doosiga vaktsineeritud 301. Harrastusstatistiku järeldus on lihtne – vaktsiinid ei tööta. Kuigi need arvud on tõesed, on selline järeldus väär, kuna ei arvesta kaasnevaid tegureid, nagu kõrget üldist vaktsineerituse määra (80% kõigist 12 aastastest ja vanematest) ja vanuserühmade erinevat vaktsineeritust. Raskelt haigestunuid oli 100 000 vaktsineerimata isiku kohta 16,4 ja 100 000 vaktsineeritu kohta 5,3 ehk 3,1 korda vähem ning vaktsiini tõhusus 67,5%. Kui arvesse võtta vaktsineerituse tasemete erinevust erinevates vanuserühmades, siis selgus, et vaktsiinil oli vägagi kõrge efektiivsus (85–95%) raskelt haigestumise ärahoidmisel.

Biostatistika professor Jeffrey Morris on väga elegantselt esitanud kogu arvutuskäigu ja arutelu oma kirjatükis „Israeli data: How can efficacy vs. severe disease be strong when 60% of hospitalized are vaccinated?“

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

USA tervishoiuametnikud annavad ilmselt veel sel nädalal soovituse kasutada COVID-19 vaktsiini tõhustusdoosi (booster shot) 8 kuud pärast Pfizeri või Moderna vaktsiini teise doosi saamist. Soovitus hakkab kehtima kõigile ameeriklastele, olenemata vanusest, et pakkuda jätkuvat kaitset koroonaviiruse eest. Eelmisel nädala kiitis USA Toidu- ja Ravimiamet heaks tõhustusdoosi kasutamise immuunpuudulikkusega inimestel. Viiruse delta variant levib jõuliselt kogu riigis, laste ja alla 50-aastaste ameeriklaste hospitaliseerimine on saavutanud pandeemiaaegse kõrgtaseme.

Vaktsineerimiskeskused võivad alustada kolmandate vaktsiinidooside manustamist juba septembri keskpaigast. Ameeriklased, kes said esimesed vaktsiinidoosid eelmisel aastal – näiteks tervishoiutöötajad ja hooldekodude elanikud – saavad revaktsineeritud esimeses järjekorras. Tõenäoliselt soovitatakse kasutada samu vaktsiine, mida kasutati algselt. Valge Maja on teatanud, et riigi vaktsiinivarud on piisavad, et tagada tõhustusdoos kõigile ameeriklastele veel sellel sügisel, kui soovitus jõustub.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

USA Haiguste Tõrje ja Kontrolli Keskuse (CDC) andmetel oli 30. aprilli seisuga COVID-19 vastu täielikult vaktsineeritud ligi 101 miljonit ameeriklast. Vaktsineeritute nakatumisi ehk läbimurdeinfektsioone, kus vaktsineeritu andis positiivse koroonatesti vähemalt 14 päeva pärast viimast vaktsiinidoosi, raporteeriti 10 262 juhul, teatab CDC oma 25. mail avaldatud haigestumuse ja suremuse nädalaaruandes.

Nendest juhtudest oli naisi 6446 (63%) ja patsiendi keskmine vanus oli 58 aastat. Esialgsetel andmetel oli 2725 (27%) nakatumist asümptomaatilised. Hospitaliseeriti 995 (10%) ja suri 160 (2%) patsienti. Hospitaliseeritud patsientidest 289 (29%) olid asümptomaatilised või hospitaliseeriti COVID-19-ga mitte seotud põhjusel. Surmlõppega patsientide keskmine vanus oli 82 aastat ja neist 28 (18%) olid asümptomaatilised või surid põhjusel, mis ei olnud seotud COVID-19-ga.

Kuna riiklik järelevalvesüsteem tugineb passiivsele ja vabatahtlikule aruandlusele, ei pruugi andmed olla täielikud ega esinduslikud ning eeskätt asümptoomsete juhtude sagedus võib olla mõnevõrra alahinnatud. Seetõttu keskendub CDC edaspidi nende läbimurdeinfektsioonide seirele, millega kaasneb hospitaliseerimine või surm, kuna need on olulisimad nii kliinilisest kui rahvatervise aspektist.

Kuigi vaktsiinid on väga tõhusad, on sellised läbimurdenakatumised ootuspärased niikaua kui rahvastiku immuunsus saavutab leviku edasiseks pärssimiseks piisava taseme. Samas esineb neid aga väga väikesel osal vaktsineeritutest ning nad annavad ka väga väikese protsendi kõigist COVID-19 juhtumitest.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur. 

Firma Pfizer plaanib septembris taotleda erakorralist kasutusluba oma COVID-19 vaktsiini kasutamiseks 2–11aastastel lastel, teatas ravimitootja The New York Timesi andmetel 4. mail. Ettevõte esitab kaks erakorralise kasutusloa taotlust, millest üks hõlmab 2–5aastaseid ja teine 5–11aastaseid lapsi.

USA Toidu- ja Ravimiameti (FDA) luba vaktsiini kasutamiseks 12–15-aastastel lastel oodatakse juba eeloleval nädalal. Firma avaldas märtsis andmed, mis näitasid, et tema vaktsiin oli selles vanuserühmas 100% efektiivne COVID-19 ennetamisel.

Pfizer teatas ka, et ootab kliiniliste uuringute andmeid oma vaktsiini ohutuse kohta rasedatel augusti alguseks.

Loe lisa siit.

 

Pfizer/BioNTech teatasid oma pressiteates, et nende COVID-19 vaktsiin hoidis noorukitel 3. faasi uuringus ära sümptomaatilise haigestumise.

Uuringus osales 2260 noorukit vanuses 12–15 aastat, kes said juhuslikustatult kas kaks vaktsiiniannust või platseebot. Platseebot saanud uuritavate seas oli 18 COVID-19-juhtu, samas kui vaktsiini saanute seas ei olnud ühtegi haigestunut.

Andmed esitatakse USA toidu- ja ravimiametile ja teistele vaktsiinide kasutamist reguleerivatele asutusele maailmas taotlusega muuta vaktsiini kasutusloa vanuselist alampiiri, mis oli siiani 16 aastat.

Firmad loodavad, et 12–15-aastaste vanuserühma vaktsineerimisega on võimalik alustada enne järgmise õppeaasta algust. Andmed on kavas esitada ka eelretsenseeritavas teadusajakirjas avaldamiseks.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Eesti COVID-i vastase vaktsineerimise kava on üles ehitatud esmatasandile ehk perearstidele. Kindlasti on sellel lähenemisel ratsionaalne iva tingimustes, kus vaktsiini lihtsalt napib ja vaktsineeritakse piiratud kontingente, vanemaealisi ja teatud spetsiifilisi riskigruppe.

Samas on muu maailma kogemus kinnitanud, et vaid tavapäraste kogukonnapõhiste vaktsineerimiskohtade (perearstid, tervisekeskused, apteegid jms) võimekusest ei jätku piisavalt kiireks elanikkonna massiliseks vaktsineerimiseks. Hübriidne lähenemine, kus lisaks tavapärastele kohtadele kasutatakse suure läbilaskevõimsusega vaktsineerimiskeskusi, on osutunud hädavajalikuks.

Ajakirjas New England Journal of Medicine ilmunud artiklis võetakse kokku COVID-19 vaktsineerimise eripärad ja väljakutsed, mis raskendavad tuginemist vaid esmatasandile. Kuigi mõned neist on USA-le spetsiifilised – näiteks puudub veerandil ameeriklastest perearst –, on mitmed ka universaalsed: puudulik tarkvaratugi massiliseks etteregistreerimiseks; vajadus vaktsiinid ära kasutada „viimse piisani“; piisav ruumiressurss, et tagada suure hulga vaktsineeritute protseduurijärgne jälgimine ning valmisolek ägedate kõrvaltoimete avaldumisel neile reageerimiseks, samas järgides distantsihoidmise reegleid; spetsiifilised vaktsiinide säilitustingimused jms.

Massvaktsineerimise keskused

Massvaktsineerimise keskused pakuvad neile väljakutsetele lahendusi. USA, Iisrael, Itaalia, Ühendkuningriik ja Saksamaa on rajanud massilise vaktsineerimise kohti staadionitele, suurhallidesse, jäästaadionitele, katedraalidesse, linnaväljakutele ja muuseumidesse ning saadud on olulisi õppetunde, mis on kogu elanikkonna vaktsineerituse saavutamiseks kriitilise tähtsusega.

Eesti peaks valmistuma ajaks, kui vaktsiini on korraga palju, et see siis maksimaalse tempoga ka inimesteni jõuaks. Arvestades seda, et paljud riigid on broneerinud erinevaid vaktsiine kordades enam, kui nende elanike vaktsineerimiseks tarvis, ei pruugi see aeg kaugel olla. Eesti lahendus ei ole ilmselt mitte keskus Lauluväljakul või Saku Suurhallis, aga näiteks meie haiglate spetsialiseeritud meeskonnad on juba näidanud massvaktsineerimise edukust tervishoiupersonali vaktsineerimisel.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Eestis rivistuvad perearstid vaktsineerimisrindele minekuks. Ameerikas teeb seda ka armee.

Becker's Hospital Review kirjutab, et USA kaitseminister Lloyd Austin kiitis heaks 1110 tegevväelase lähetamise, et toetada riigi tsiviilelanikkonna COVID-19 vaktsineerimiskava elluviimist. Pentagon formeerib ja saadab välja viis sõjaväeõdedest ja muust militaarmeditsiini personalist koosnevat meeskonda, et aidata kaasa elanikkonna kiirele vaktsineerimisele. Igas meeskonnas on 222 sõjaväelast ja meeskond peaks päevas olme suuteline vaktsineerima ca 6000 inimest. Viiest meeskonnast kaks esimest alustavad Californias 15. veebruaril.

Ajakirjas Nature kirjutatakse, et Iisrael on esimene riik, kus COVID-19 vastane vaktsineerimine on näidanud populatsiooni tasemel otsest tõhusust.

Tartu Ülikooli veebilehel „Tõenduspõhine info COVID-19 kohta“ kirjutatakse, et kuigi tänaseks müügiloa saanud ja kasutusse võetud vaktsiinid on näidanud kliinilistes katsetes silmapaistvalt suurt tõhusust, on andmed nende efektiivsusest populatsiooni tasemel siiani napid. Praeguseks on üle ilma kokku manustatud ca 132 miljonit vaktsiinindoosi – 1,7 doosi 100 inimese kohta. Kuna vaktsineerimisskeemid näevad enamasti ette kaht doosi, siis vaktsineeritud inimeste hulk on veelgi väiksem. On ilmne, et nii madal hõlmatus ei võimalda teha mingeid arvestatavaid uuringuid ega järeldusi.

Õnneks on vaktsineerimisrallil ka eesrindlasi. Ajakiri Nature kirjutab vaieldamatust favoriidist Iisraelist, kus 100 inimese kohta on manustatud juba enam kui 65 doosi ning vanuserühmade lõikes on hõlmatus veelgi suurem. Nii on ligi 90% riigi 60aastastest ja vanematest inimestest siiani saanud vähemalt esimese doosi Pfizer/BioNTech’i vaktsiini.

Iisraeli Tervishoiuministeeriumi andmetel vähenes selles vanuserühmas jaanuari keskpaigast veebruari alguseni COVID-19 nakatumiste arv 41% ja hospitaliseerimiste arv 31%. 59aastaste ja nooremate seas, kellest vaid ca 30% on vaktsineeritud, vähenes juhtumite arv sama aja jooksul vaid 12% ja haiglaravi vajadus 5%. Juhtumite arvu erinevus vanemate kui 60aastaste ja neist nooremate inimeste vahel oli kõige suurem linnades, kus vähemalt 85% vanematest inimestest oli jaanuari alguseks esimese vaktsiinidoosi juba saanud.

Tulemused põhinevad umbes veerand miljoni COVID-19 nakatumise analüüsil ja on väga julgustavad märgid selle kohta, et vaktsiin populatsiooni tasemel toimib.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Sel nädalal preprint serveris BioRxiv ilmunud uurimuses kasutati SARS-CoV-2-S pseudoviiruseid, mis kandsid kas Wuhani võrdlustüve või Suurbritanniast levima läinud liini B.1.1.7 ogavalku. 16 varem vaktsineeritud inimese seerumil olid samasugused neutraliseerivad tiitrid mõlema variandi suhtes.

Need tulemused koos vaktsiini poolt teadaolevalt indutseeritud kombineeritud humoraalse ja rakulise immuunsusega teevad ebatõenäoliseks võimaluse, et variant B.1.1.7 võiks „pääseda“ vaktsiini kaitsvast toime eest.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Mõned USA osariigid olid kaalunud Ühendkuningriigi eeskujul nii Pfizer/BioNTech-i kui ka Moderna vaktsiinide teise annuse edasilükkamist, et tagada suuremale hulgale inimestele vähemalt ühe annuse kaitse.

USA Toidu- ja Ravimiamet ütles oma avalduses, et nende vaktsiinide kasutusloa taotluse osasid andmeid on tõlgendatud vääralt. Kolmanda faasi uuringutes said 98% Pfizer-BioNTech uuringus osalejatest ja 92% Moderna uuringus osalejatest kaks vaktsiiniannust vastavalt kas kolme- või neljanädalase intervalliga. Neid osalejaid, kes ei saanud kahte vaktsiiniannust, jälgiti vaid lühikese aja jooksul, nii et pärast ühekordset vaktsiiniannust ei saa järeldada midagi kindlat kaitse sügavuse või kestuse kohta.

Amet hoiatab, et praegu manustatavate COVID-19 vaktsiinide autoriseeritud annustamisskeemide muutmine seab märkimisväärselt ohtu rahvatervise ja õõnestab „ajaloolisi vaktsineerimispüüdlusi elanikkonna kaitsmiseks“ koroonaviiruse pandeemia eest.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

USA ametivõimud panid 16. detsembril karantiini mitu tuhat doosi Pfizeri COVID-19 vaktsiini, kuna transpordiprotsessis läksid need liialt külmaks.

Tartu Ülikooli veebileht „Tõenduspõhine info COVID-19 kohta“ vahendab CNBC uudist, kus operatsiooni Warp Speed* juht, kindral Gustave Perna ütles ajakirjanikele, et kaks transpordimahutitäit kahte erinevasse California sihtkohta saabunud Pfizeri vaktsiini tuli ravimitootjale tagastada, kuna temperatuur oli transpordil langenud miinus 92 °C-ni. Sama juhtus kahe mahutiga ka Alabamas. Mahuteid ei võetud veokitest välja ja tagastati kohe Pfizerile.

Igas transpordimahutis on vähemalt 975 vaktsiiniannust ja neid tuleb transpordil hoida miinus 70 °C juures. USA Toidu- ja Ravimiamet, USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskus ja Pfizer teevad koostööd, et selgitada välja, kas transpordirežiimi rikkumine võis vaktsiine kahjustada või mitte.

* Warp Speed on Valge Maja algatus COVID-19 vaktsiini ja ravimite väljatöötamise kiirendamiseks.

Ameerika biotehnoloogiafirma Moderna teatas 16. novembril, et tema väljatöötatava COVID vaktsiini mRNA-1273 kolmanda faasi uuringu vahetulemuste põhjal on vaktsiinil 94,5% tõhusus ja see on ohutuse mõttes hästi talutav. Vaktsiin on säilitatav temperatuuril -20° C ning pärast ülessulatamist kasutuskõlblik tavakülmkapis kuni 30 päeva.

Kolmanda faasi COVE uuringu esimesed vahetulemused hõlmasid 95 osalejat, kellel oli kinnitatud COVID-19. Üheksakümmend neist patsientidest olid platseeborühmas ja viis patsienti mRNA-1273 vaktsiinirühmas, mis andis tõhususeks 94,5% (p <.0001). Üksteist raske COVID-19 patsienti kuulusid kõik platseeborühma.

Moderna plaanib lähinädalatel taotleda USA Toidu- ja Ravimiametilt vaktsiinile erakorralist kasutusluba.

Allikas: https://www.medscape.com/viewarticle/941023

Saksa ravimitootja Pfizer ja tema partner BioNTech teatasid 9. novembril, et nende arendatav COVID-19 vaktsiin on osutunud uuringutulemuste esmasel analüüsil üle ootuste efektiivseks. Veel käimasoleva suuremahulise kolmanda faasi uuringu andmete esmasel analüüsil ilmnes, et isikute seas, kes said kaks kolmenädalase intervalliga vaktsiinisüstet, oli 90% vähem sümptomaatilisi COVID-19 juhte, kui neil, kes said platseebot.

Kompaniid ei taotle vaktsiinile erakorralist kasutusluba enne, kui pooli uuringualuseid on jälgitud teise süste saamise järel vähemalt kaks kuud. See verstapost peaks kätte jõudma novembri kolmandal nädalal.

Andmeid vaktsiini enda kohta on suhteliselt vähe ja kuivõrd uuring on kestnud vaid mõned kuud, ei ole teada, kui pikaks ajaks see kaitse annab, samuti ei ole veel teada, kas see hoiab ära rasked juhud, mis põhjustavad hospitaliseerimisi ja surma.

Kui vaktsiin saab kasutusloa, on Pfizer suuteline seda tootma aasta lõpuks 50 miljonit doosi.

Allikas: statnews.com. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Ehkki COVID-19 vaktsiini väljatöötamiseks käib visa töö ja võistlus kogu maailmas, on sama oluline konkurents käimas „sihitud“ antikehade väljatöötamiseks, mis võimaldaks kohest immuunvõimendust viiruse vastu.

Mõnede monoklonaalsete antikehade, mis võiksid haigust nii ennetada kui ka ravida, kliinilised katsed on juba käimas ja mõne järgneva kuu jooksul võib oodata esmaseid tulemusi.

Monoklonaalsed antikehad võivad olla tõhusamad kui praegu kasutusel olevad ravimid, näiteks remdesiviir ja deksametasoon, et kaitsta kõrgeima riskiga tervishoiutöötajaid nakatumise eest ja vähendada haiglaravil viibivate patsientide COVID-19 haiguse raskusastet. Samas on nende suurtes hulkades tootmine tüsilik ja produkt ilmselt kallis.

Allikas: ajakiri Science
Kokkuvõtte tegi: Urmas Siigur 

USA Toidu- ja ravimiamet (FDA) andis läinud nädalal kasutusloa kahele Siemens Healthineersi poolt välja töötatud testile – ADVIA Centaur COV2G ja Atellica IM COV2G, mis annavad SARS-CoV-2 antikehade hinnangulise numbrilise tulemuse veres. Mõlema testi tundlikkus on firma andmetel 100% ja spetsiifilisus 99,8%.

Senised antikehade testid näitasid vaid, kas isikul on antikehi või pole. Kuigi need poolkvantitatiivsed testid ei määra täpselt antikehade taset, on nad siiski abiks inimese immuunvastuse muutuste hindamisel SARS-CoV-2-le. Samas need testid ei näita, kas tegu on "neutraliseerivate" antikehadega, mida on vaja järgneva nakkuse eest kaitsmiseks. Siiski on avanenud võimalus mõõta patsiendi antikehade suhtelist taset vastusena eelnenud SARS-CoV-2 nakkusele kasulik, võimaldades saada jätkuvalt enam teada nii viiruse kui ka selle kohta, mida antikehade olemasolu võib tähendada.

FDA hoiatab ka, et ei nende testide ega ka ühegi teise veretesti tulemused ei anna inimesele alust COVID-19 kaitsemeetmete leevendamiseks.

Allikas: https://www.medscape.com/viewarticle/935090 
Kokkuvõtte tegi: Urmas Siigur

Vene president Vladimir Putin kuulutas äsja, et Venemaa annab esimese riigina maailmas kasutusloa seal loodud koroonaviiruse SARS-CoV-2 vastasele vaktsiinile. Uudis on tekitanud maailma teadusavalikkuses tõsiseid kahtlusi ja ohutunnet. Ajakirjas Nature 11. augustil ilmunud loos võetakse teadaolev kokku.

Selle vakstiiniga ei ole tehtud mahukaid ohutuse ja efektiivsus uuringuid ning ebapiisavalt kontrollitud vaktsiini kasutuselevõtt võib ohustada selle saanud inimesi ning anda olulise tagasilöögi kõigi vaktsiinide mainele ühiskonnas.

Moskva Nikolai Gamaleja nimelises Mikrobioloogia ja Epidemioloogia Instituudis välja töötatud vaktsiin on saanud heakskiidu vaatamata sellele, et III faasi kliinilised uuringud on lõpule viimata. Sellised uuringud hõlmavad tuhandetele inimestele vaktsiini või platseebo süstimist ning seejärel nende jälgimist, et teada saada, kas vaktsiin hoiab haigestumise ära. Samuti saab seeläbi tuvastada võimalikke harvem esinevaid olulisi kõrvaltoimeid. Rahvusvahelise kliiniliste uuringute andmebaasi ClinicalTrials.gov andmetel on uut vene vaktsiini osana kahest varase faasi uuringust antud 76 vabatahtlikule, kuid nende uuringute tulemusi pole avaldatud.

Vastavalt andmebaasis avaldatule põhineb kahes annuses manustatav vene vaktsiin adenoviirustel, mis eksperesseerivad koroonaviiruse ogavalke. Esimene annus on Ad26 põhine. Sama tüve kasutatakse ravimifirma Johnson & Johnson ja tema tütarettevõtte Janssen väljatöötatavas eksperimentaalses vaktsiinis. Teine, revaktsineeriv annus, on valmistatud Ad5 viirusest, nagu ka Hiinas CanSino Biologicsis arendatav vaktsiin. Nii nagu ka mitmete teiste kandidaatvaktsiinide varastes uuringutes on vene vaktsiin väidetavalt põhjustanud SARS-CoV-2 ogavalgu vastaste antikehade teket. Samas pole III faasi uuringute kohta, mis peaks andma tegeliku vastuse nii vaktsiini toimivuse kui ka ohutuse kohta praktiliselt midagi teada.

Ajakirjas Nature 11. augustil 2020 ilmunud artiklist tegi kokkuvõtte Urmas Siigur Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudist.

18. mail teatas biotehnoloogia firma Moderna oma katsetatava koroonaviiruse vaktsiini esimese faasi uuringu vahetulemustest, mis osutusid nende sõnul paljutõotavaks.

MIT Technology Review analüüsib teadaolevat ja arvab, et „vara veel“. Moderna töötab välja „mRNA“ vaktsiini. Tehnoloogia on uus ja ühtki sel teel valmistatud vaktsiini nakkushaiguste vastu ei ole siiani litsentseeritud.

Tegu on esimese faasi uuringuga, mille eesmärk on teha kindlaks, kas uuritav ravim või vaktsiin on ohutu või mitte. See ei ole disainitud efektiivsuse hindamiseks, kuigi võib anda aimu ka toimivuse potentsiaalist. Moderna avaldas antikehade andmed kaheksa uuringus osaleja kohta. Ettevõtte sõnul näitavad tulemused, et vaktsiini manustamisel tekkisid koroonaviiruse suhtes neutraliseerivad antikehad tasemel, mis on võrreldav paranenud COVID-19 patsientidega või suurema doosi puhul veel enam.

Kuigi tulemused näivad olevat julgustavad, ei saa teha järeldusi esimese faasi uuringu ja ainult kaheksa uuritu põhjal. FDA on andnud Modernale loa teise faasi uuringuks (vaktsiini bioloogiline efekt patsientidel). Kolmanda faas uuringutega loodetakse alustada juulis.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Teadlase üle maailma tegelevad enam kui 90 koroonaviiruse vaktsiini väljatöötamisega. Katsetatakse erinevaid tehnoloogiaid, nii klassikalisi kui ka selliseid, mida pole varem litsentseeritud vaktsiinide puhul kasutatud. Vähemalt kuus teadusgruppi on alustanud juba ohutuse katsetega inimestel, teised loomkatsetega.

Vaktsiini väljatöötamisel püütake leida antigeeni, mis viiduna organismi ei põhjusta haigust, kuid kutsub esile immuunvastuse, mis võib nakatumise puhul viiruse blokeerida või tappa. Koroonaviiruse vaktsiini puhul proovitakse vähemalt kaheksat tüüpi lähenemisi, kasutades erinevaid viirusi või viiruste osi.

Ajakirjas Nature on vaktsiinide väljatöötamise kaheksa viisi graafiliselt esitanud. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

 

COVID-19 TESTIMINE

Kiire ja täpne diagnostiline test on hädavajalik Covid-19 pandeemia kontrolli all hoidmiseks. Kehtiv „kuldne standard“ on proovivõtt ninaneelust ja PCR analüüs. Samas võib sülg olla mugavam ja samas usaldusväärne alternatiivne proovimaterjal.

Läinud nädala New England Journal of Medicine avaldas Yale’i ülikooli teadlaste uurimuse, milles võrreldi viiruse määramise tundlikkust ninaneelu proovidest ja süljest 70-l COVID-19 patsiendil nakkuse kulu jooksul ja ka 495-l asümptomaatilisel tervishoiutöötajal.

COVID-19 patsientide süljest leiti rohkem SARS-CoV-2 RNA koopiaid kui ninaneelust tampooniga võetud proovides. Lisaks oli võrreldes ninaneelu proovidega suurem protsent süljeproovidest positiivne kuni 10 päeva pärast Covid-19 diagnoosimist. Need leiud viitavad sellele, et süljeproovidel ja ninaneelu proovidel on haiglaravi käigus SARS-CoV-2 tuvastamisel vähemalt sarnane tundlikkus.

495-st asümptomaatilisest tervishoiutöötajast leiti 13-l süljest SARS-CoV-2. Neist 9 oli ise endal võtnud ka ninaneeluproovi, mis 7 juhul osutus negatiivseks. Kõigi 13 positiivse süljeproovi andnu diagnoos kinnitus korduva proovivõtuga ka ninaneelust. Korduvate proovivõttude puhul nii patsientidelt kui ka tervishoiutöötajatelt leiti, et tulemuse varieeruvus ninaneelu materjali puhul oli suurem kui süljest määratuna.

Süljeproovide kogumine patsientide endi poolt ei nõua tervishoiutöötaja ja patsiendi vahetut kontakti, mis on oluline testimiste kitsaskoht ja millega kaasneb nakatumise oht. Samuti leevendab see ka vajadust tampoonide ja isikukaitsevahendite järele.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Turule on paisatud kümneid COVID-19 antikehade teste, mis võimaldaks määrata, kas inimesel on kujunenud uue koroonaviiruse vastased antikehad ja ta võiks seeläbi olla omandanud immuunsuse. Siiani on kümme kommertsiaalset testi saanud USA Toidu- ja Ravimiametilt (FDA) erakorralise kasutusloa. Paraku on selgunud, et ka loa saanud testidel võib olla tõsiseid probleeme tundlikkuse ja spetsiifilisusega ning turul on ridamisi teste, mille täpsuse kohta ei ole esitatud mingeid andmeid.

Nüüd on FDA kehtestanud täpsed standardid, millele test peab vastama: tundlikkus peab olema vähemalt 90% ja spetsiifilisus vähemalt 95%. FDA-lt erakorralise kasutusloa saanud testidest ei vasta nõuetele neli. Teiste USA turul olevate testidega on lugu veel kehvem ning FDA nõuab testitootjatelt testide täpsusandmeid kümne päeva jooksul, või need kõrvaldatakse käibelt.

Paraku on ka Eestisse toodud teste, mille kvaliteedinäitajad nõuetele ei vasta. Nii on Lõuna-Korea biotehnoloogiaettevõtte SD Biosensor COVID-19 antikehade tuvastamise kiirtesti tundlikkus vaid 81,8%.

Loe rohkem Evaluate Vantage artiklist. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur. 

COVID-19 diagnoosimise kuldne standard on PCR ninaneelu tampooniga võetud proovist. Madal tundlikkus, proove võtvate tervishoiutöötajate nakkusrisk ja nii tampoonide kui ka isikukaitsevahendite üleilmne defitsiit tingib alternatiivsete lähenemiste otsimist.

Sülg on lootustandev proovimaterjali kandidaat, kuna selle kogumine patsiendi poolt on lihtne. Lisaks on sülg proovimaterjalina varasemates uuringutes teiste respiratoorsete patogeenidega, sh inimese endeemilise koroonaviirusega, näidanud ninaneelu tampoonidega võrreldavat tundlikkust.

USA teadlased võrdlesid COVID-19 patsientide ninaneelu ja süljeproove ning leidsid, et sülje puhul oli SARS-CoV-2 määramise tundlikkus ja stabiilsus suurem kogu infektsiooni kulu vältel. Autorid järeldavad, et sülg on toimiv ja tundlikum alternatiiv ninaneelu tampoonidele ja isekogutava sülje kasutamine võimaldaks läbi viia täpset ja suuramahulist SARS-CoV-2 testimist.

Allikas: https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2020.04.16.20067835v1.full.pdf. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Iga diagnostiline test algab korrektsest proovivõtust. Valenegatiivsete SARS-CoV-2 PCR määramiste peamiseks põhjuseks on ebakohane proovivõtu tehnika või vahendid.

NEJM on pannud üles video, kuidas proovi võtta nii, et saadav materjal oleks sobilik ja proovivõtja ka nakatumise eest kaitstud. Vaata videot siit. Videole viitas Urmas Siigur.

Hiina teadlased on väikesemahulises uuringus näidanud, et kurguloputus võib olla efektiivsem ning samas meditsiinipersonalile ohutum proovivõtu viis koroonaviiruse tuvastamiseks, kui ninaneelu tampoon.

Katsealused kuristasid 20 ml isotoonilise lahusega 5–10 sekundit kurku ning sülitasid selle seejärel steriilsesse anumasse. Koroonaviiruse positiivsete leidude saak oli suurem, kui tavapärasel moel, kus proovimaterjal võeti ninaneelust tampooniga. 

Loe täpsemalt Oxford Academic lehelt. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Lõuna-Korea ja Saksamaa kogemus on näidanud, et ka ülejäänud maailm peaks kiirkorras suurendama testimisvõimekust, et hoida COVID-19 levik kontrolli all.

Maailm vajab massilist SARS-CoV-2 antikehade kodus testimist ning valitud populatsioonidele kiiret ja sagedast laborivälist viiruse RNA testimist. Laialdaselt kättesaadav ja odav seroloogiline testimine aitaks valitsustel kujundada piirkonna ja populatsioonipõhiseid sekkumisi/piiranguid, otsustada, millal võib neid leevendada ja lubada viiruse suhtes immuunsetel isikutel aidata neid, kes on selle suhtes vastuvõtlikud.

Loe lähemalt ajakirjast Nature. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Käesoleval ajal toimub valdav osa COVID-19 testimisest laborites. Täpsed ja skaleeritavad laborivälised testid suurendaks diagnoosimise võimekust kogukonnas ja väljaspool laboreid ning võimaldaks kiiremat tulemust, millest võivad sõltuda järgnevad sammud.

Oxford COVID-19 Evidence Service Team on analüüsinud ühtteist välja töötatud laborivälist testi (kuus molekulaarset ja viis antikehadel põhinevat), mis on potentsiaalselt sobilikud COVID-19 diagnoosimiseks. Mõned neist on osutunud kontrollkatsetes diagnostiliselt väga täpseteks kuid andmed toimivusest kliinilistes situatsioonides ja arusaam nende optimaalsest kasutamisest ravirajal on siiani puudulikud. Mõned seadmed võivad olla sobilikumad uute haigusjuhtude diagnoosimiseks, samas teised, eeskätt need, mis määravad antikehi, sobivad enam selleks, et määrata, kas inimene on olnud eelnevalt nakatunud või haiguse läbi põdenud.

Loe lähemalt The Centre for Evidence-Based Medicine lehelt. Kokkuvõtte koostanud Urmas Siigur. 

Päevast päeva raporteerib Eesti Vabariigi kriisikomisjon meile muude uudist kõrvalt, kui palju on tehtud möödunud ööpäeva jooksul teste ja palju neist on osutunud positiivseteks. Kristi Rüütel ja Julia Geller Tervise Arengu Instituudist on koostanud lühikese ülevaate COVID-19 diagnostika meetoditest, kus ka lingid värskele teabele maailmas olemasolevatest ja arendusfaasis olevatest testsüsteemidest. Loe lähemalt dokumendist.

 

UURINGUD JA KLIINILISED ANDMED

Michigani ülikooli teadlaste uue uuringu kohaselt püsivad pikaajalised järelnähud, mida tuntakse pika COVIDina, kogu maailmas enam kui 40% COVID-19 läbipõdenuist.

Uurimisrühma poolt läbi viidud süstemaatiline ülevaade ja metanalüüs hõlmas enam kui 40 uuringut 17 riigist, milles vaadeldi patsientide pikaajalise COVIDi kogemusi. Uuringutes osales kokku enam kui 886 000 patsienti, kelle test oli COVID-19 suhtes positiivne.

Uurijad leidsid, et pika COVIDi ülemaailmne levimus oli 43%, haiglaravi vajanud patsientide hulgas oli see 57%. Sagedus oli suurim Aasias – 49%, järgnesid Euroopa ja Põhja-Ameerika vastavalt 44% ja 30%. Sagedamini registreeritud sümptomiteks olid väsimus ja düspnoe, vastavalt 23% ja 13% uurituist. COVID-19 postakuutne mõju tervisele on pikaajaline ja see võib avaldada tervishoiusüsteemile märkimisväärset koormust.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Uneapnoe on kõige sagedasem uneaegne hingamishäire, mida iseloomustab ülemiste hingamisteede ahenemine või sulgus, hingamispausid une ajal ning millega kaasneb sageli vere hapniku saturatsiooni langus ja unehäired. Uneapnoe on sage häire, esinedes ligi 10 protsendil täiskasvanutel ja kuni 30 protsendil eakatel.

Clevelandi kliiniku (USA) teadlased analüüsisid ligi 360 000 COVID-19 suhtes testitud patsiendi andmeid. Neist 5402 oli tehtud varasemalt ka uneuuring. Juhtkontrolluuringus ei leitud seost uneaegsete hingamishäirete ja hüpoksia ning SARS-CoV-2 nakatumise tõenäosuse vahel. Küll aga ilmnes, et nakatumise puhul on varem diagnoositud uneapnoega patsientidel ligi kolmandiku võrra suurem risk COVIDi raske vormi arenguks. 

Tulemused viitavad sellele, et uneaegsed hingamishäired anamneesis võivad COVID-19 puhul oluliselt halvendada kliinilist prognoosi. Uuring avaldati 10. novembril ajakirjas JAMA Network Open

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) oli eelmise aasta alguses COVID-19 riskidest teavitades liialt vaoshoitud, selgub esimesest suuremast uuringust, mis käsitleb pandeemiaohule reageerimist. Kui ohuteavitus oleks olnud selgem ja kui riigid oleks järginud juhiseid, oleks saanud pandeemia mõju oluliselt kärpida. Uuringu, mis avaldati 12. mail, koostas WHO poolt ametisse nimetatud, kuid sellest sõltumatu 13-st maailma terviseeksperdist koosnev kogu. 

Uuring tuvastas, et 2020. aasta veebruar oli aeg, mil oleks olnud võimalik pandeemia mõju vähendada, kui riigid oleksid viiruse leviku piiramiseks kiiresti tegutsenud. Aruandes loetletakse ka konkreetseid tegevusi, mis võiksid aidata ära hoida sarnast stsenaariumit mõne järgmise surmava patogeeni korral, ning esitatakse plaan, kuidas vaktsiinid jõuaksid võimalikult kiiresti madala ja keskmise sissetulekuga riikidesse, et praegune kriis lõpetada.

Eelmise aasta 30. jaanuaril kuulutas WHO seoses COVIDi puhanguga välja rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealase hädaolukorra (Public health emergency of international concern, PHEIC) ning 11. märtsil kuulutas hädaolukorra pandeemiaks. Paraku läks aga vahepealne aeg vastusammude osas enamasti tühja.

Käputäis Aasia riike rakendasid kiireid meetmeid COVID-19 ohjeldamiseks, nagu SARS-CoV-2 laialdane testimine, nakatanute isoleerimine ja nakkusahelate tuvastamine. Ülejäänud maailm paraku ei teinud suurt midagi, mille taga võib olla osalt WHO poolne vilets kommunikatsioon.

Kui ilmnes, et riikidel, kus kasutati maske, läks paremini kui neil, kus seda ei tehtud, oleks võinud WHO öelda, et kuigi meil pole kõiki andmeid, peaksime rakendama ettevaatuse põhimõtet ja soovitama maskide kasutamist. Samamoodi osutab aruanne sellele, et valitsused oleksid võimud SARS-CoV-2 ohtu tõsisemalt võtta, kui WHO oleks epideemia varem pandeemiaks kuulutanud.

Tulevaste pandeemiate ennetamiseks on aruande tugevamate soovituste hulgas ettepanek moodustada väljaspool WHO-d maailma terviseohtude nõukogu (Global Health Threats Council), mis koosneks erinevate kõrge, keskmise ja madala sissetulekuga riikide presidentidest või peaministritest ja mille ülesandeks oleks panna riike vastutama pandeemiate ohjeldamise eest.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Koroonaviiruse vastaste antikehade määramine populatsiooni esinduslikus valimis võimaldaks hinnata, kuivõrd on nakkus olnud aladiagnoositud, kui tappev on viirus tegelikult ja kas piisav osa elanikkonnast on omandanud immuunsuse, et saaks vähendada sotsiaalseid piiranguid. Esimesed uuringud on aga tekitanud rohkem poleemikat kui selgust.

Saksamaalt, Hollandist ja mitmest USA osariigist pärit uuringutulemused näitavad, et kuskil 2–30% teatud populatsioonist on olnud viirusega nakatunud ning kinnitatud COVID-19 juhud moodustavad vaid väiksema osa kõigist nakkustest.

Mitmed teadlased seavad aga kahtluse alla antikehatestide täpsuse ja ka katsete ülesehituse. Kindlustunnet ei suurenda ka see, et mitmed uurimisrühmad on teatanud oma leidudest ajakirjanduses, mitte eeltrükkides või avaldatud artiklites, kus nende andmeid oleks võimalik kontrollida. Mõned katsetega seotud teadlased on olnud avalikud piirangumeetmete vastased ning tuginedes oma levimusnäitajate leiule propageerivad piirangute varast lõpetamist.

Nii senised leiud kui kahtlused on kokku võtnud Gretchen Vogel ajakirjas Science. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Kuigi Covid-19 pandeemia on kestnud juba kuid ja tõve kohta on avaldatud arvukalt uurimusi, on intensiivravi vajanud patsientide kliinilisi andmeid analüüsitud vähe. Itaalia uurijad võtavad retrospektiivses uuringus kokku 1591 Lombardia piirkonna intensiivravi osakondades ravitud haige andmed. Enamus patsientides olid vanemad mehed, suur osa patsientidest vajasid mehhaanilist ventilatsiooni kõrge positiivse ekspiratoorse lõpprõhuga ja intensiivravi suremus oli 26%.

Loe lähemalt Jama Network lehelt. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Kuigi lapsed moodustavad COVID-19 haigeist vaid väikese osa ja haiguse kulg on neil sageli kergem kui täiskasvanuil, võib haigus siiski mõnedel puhkudel areneda raskekujuliseks. Algsed ebatüüpilised nähud võivad põhjustada diagnoosi hilinemist ja seeläbi raskeid tagajärgi. Nakatuda ja põdeda võivad ka vastsündinud. Lapsed toimivad kogukonnas haiguse levitajana. Lõuna-Korea uurijate ülevaade võtab kokku siiani publitseeritud andmed Hiinast, Singapurist, Itaaliast, Austraaliast ja Lõuna-Koreast.

Loe lähemalt ajakirjast Clinical and Experimental Pediatrics, täisteksti leiad siit. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Maailma Terviseorganisatsioon kavandab selleks, et teada saada, kui palju inimesi on uue koroonaviirusega nakatunud, üleilmset uuringut viiruse antikehade olemasolu suhtes veres. Programm nimega Solidaarsus II hõlmab rohkem kui poolt tosinat riiki kogu maailmas ja käivitub lähipäevil.

Nakatunute – sealhulgas kergelt haigestunute ja asümptomaatiliste isikute – tegeliku hulga teadmine aitab määrata kindlaks COVID-19 levimuse ja suremuse määra erinevates vanuserühmades. Samuti aitab see poliitikakujundajatel otsustada, kui pikalt peaksid piirangud ja karantiinid kestma jääma.

Viiruse RNA-l põhinevate testidega, mis tuvastavad otseselt viirust,  on üle maailma tänaseks diagnoositud ligi 1,5 miljonit haigusjuhtu, kuid paljud juhud, eriti kergelt kulgevad, on jäänud leidmata. Antikehade testid aitavad paremini mõista viiruse tõelist levikut, kuna need võimaldavad tuvastada ka seda, kas inimene on varem nakatunud, millest jäävad talle antikehad, mis võivad kaitsta tulevaste nakkuste eest.

Loe lähemalt ajakirjast Science. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Oxfordi Ülikooli troopilise meditsiini uurimisüksus Mahidoli Ülikoolis Bangkokis on alustamas topeltpimedat, juhuslikustatud ja platseebokontrolliga uuringut, mille käigus saavad 40 000 arsti ja õde Aasias, Aafrikas ja Euroopas profülaktiliselt chloroquine’i või hydroxychloroquine’i, kaht vana malaariaravimit. Uuringuga loodetakse alustada veel sellel kuul.

See rahvusvaheline uuring on üks mitmest ettevalmistatavast uuringust, mis otsib ravimit kontaktieelseks profülaktikaks (pre-exposure prophylaxis). Bill ja Melinda Gatesi Fond rahastab plaane suureks uuringuks samade ravimitega Aafrikas, Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Üksikuid uuringuid samade ravimitega plaanitakse veel USAs, Austraalias, Kanadas, Hispaanias ja Mehhikos.

Hispaanias alustati märtsi keskel kontaktijärgse profülaktika uuringuga. Uuringu idee on selles, et lühiaegne ravimikuur võiks ära hoida kontaktijärgse haigestumise või vähendada selle raskust tervishoiutöötajatel, hooldekodude asukail ja kodustel COVID-19 kontaktsetel. Selles uuringus kasutatavad ravimid on HIV kombinatsioonravim darunavir/cobicistat ja hydroxychloroquine.
Mõned riigid ei oota uute katsete tulemusi. Nii näiteks on India juba soovitanud hydroxychloroquine’i tervishoiutöötajatele, kes tegelevad COVID-19 kahtlusega või kinnitatud diagnoosiga patsientidega.

Allikas: ajakiri Science. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

 

ISIKUKAITSEVAHENDID

Esimesed COVID-19 vastu vaktsineeritud jõuavad lähiajal teise vaktsiiniannuseni. Vaktsineeritu staatus ei anna aga põhjust maskist loobumiseks.

Ajakirjas Medscape avaldatud artiklis tõdetakse, et maskikandmine ja sotsiaalne distantseerumine peavad jätkuma ka lähitulevikus, niikaua kui mingilgi määral on välja kujunenud karjaimmuunsus.

Põhjuseid on vähemalt viis:

  1. Ükski kasutavatest vaktsiinidest ei ole 100% efektiivne. Kuigi nii Pfizer/BioNTech-i kui ka Moderna vaktsiinid näitasid ulatuslikes kliinilistes katsetes silmapaistvalt suurt tõhusust – 95% –, tähendab see teisisõnu, et üks kahekümnest vaktsineeritust võib jääda kaitseta. Tavaelus on vaktsiinide efektiivsus tavaliselt veel madalam, kui kliinilistes katsetes.
  2. Vaktsiinid ei taga kohest kaitset. Ka teise süste järgselt kulub veel aega maksimaalse kaitse väljakujunemiseni.
  3. COVID-i vaktsiinid ei pruugi takistada viiruse levitamist, vaktsineeritu võib olla nakkuse allikas. Enamik vaktsiine, nt gripivaktsiin, kaitsevad inimest haigestumise eest, kuid ei hoia täielikult ära nakatumist ja viiruse levikut teistele. Kuidas on lood COVID-i vaktsiinidega, vajab veel uurimist.
  4. Immuunsupresseeritud patsientidel võib vaktsiini tõhusus olla oluliselt väiksem ja mask on täiendav oluline kaitseviis.
  5. Viirus on pidevalt muteerumas. Uute geneetiliste variantide tundlikkus väljatöötatud vaktsiinide suhtes võib olla ettearvamatu. Senised uuringud on küll näidanud, et vaktsiinid töötavad praeguseks tuvastatud enam nakkavate variantide puhul, kuid maskid kaitsevad koroonaviiruse mis tahes tüve eest, samuti teiste viiruste eest.

 

Suurim lootus pandeemia lõpetamiseks on mitte valik maskide, füüsilise distantseerumise ja vaktsiinide vahel, vaid nende kombineerimine. Need kolm lähenemist toimivad meeskonnana kõige tõhusamalt.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Atmosfäärikeemik Kimberly Prather võttis ajakirjas Science kokku tõenduspõhise teabe SARS-CoV-2 levikust õhu kaudu ja jõudnud järeldusele, et me kõik peaks kandma maske, et üksteist nakkuse eest kaitsta.

Respiratoorsed nakkused levivad viirusi sisaldavate tilkade (> 5 kuni 10 μm) ja aerosoolide (≤5 μm) ülekandumisel nakatunud inimestelt hingamisel, rääkimisel, köhimisel ja aevastamisel. Traditsioonilised respiratoorsete infektsioonide leviku kontrolli meetmed on suunatud ülekande vähendamiseks haigestunud inimestelt. Suur osa COVID-19 levikust näib aga toimuvat asümptomaatiliste isikute poolt produtseeritud aerosoolide levikul hingamisel ja kõnelemisel. Aerosoolid võivad jääda tundide vältel siseruumide õhus nakkusohtlikuks ning on hõlpsasti sügavale kopsu hingatavad.

Maskid vähendavad infektsiooni õhukaudset levikut. Epidemioloogilised uuringud on näidanud, et riigid, kes on kõige tõhusamalt suutnud COVID-19 levikut vähendada (Taiwan, Hong Kong, Singapur, Lõuna Korea) on rakendanud üldist maskikandmise korda.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Dispuut teemal, kas maskiga või maskita, kes millise maskiga ja palju sellest kasu tõuseb, ei näi lõppevat.

Hiina ja USA teadlased uurisid respiratoorsete viiruste levikut väljahingatavas õhus ja kirurgilise maski efektiivsust selle takistamisel. Uurijad tuvastasid ägedate respiratoorsete infektsioonidega laste ja täiskasvanute väljahingatavas õhus ja köhas hooajalisi koroonaviirusi, gripiviirusi ja rinoviirusi. Kirurgiline mask vähendas oluliselt nii gripiviiruse RNA kui koroonaviiruste RNA leidu. Autorid järeldavad, et kirurgiline mask võiks vältida koroonaviiruste ja gripiviiruste levikut haigustunnustega isikutelt.

Loe uuringu kohta lähemalt ajakirjast Nature. Kirja pannud Maigo Riener.

Kas maski kandmisest tervishoiutöötajate poolt on kasu olukorras, kus tal ei ole sümptomaatilise patsiendiga lähikontakti, ei ole selge. Siin on põhimõtteliselt tegu kahe võimaliku olukorraga.

  1. Patsient on asümptomaatiline viiruse kandja. Selles olukorras on maskist üksi vähe abi, kuivõrd silmad on kaitsmata (prillid, visiir) ja nakatumine võiks ikkagi teoreetiliselt toimuda. Enamgi veel, maskis töötaja puutub tavaliselt rohkem kätega nägu ja see suurendab riski veelgi.
  2. Töötaja ise on asümptomaaatiline või väheste sümptomitega viiruse kandja. See oht on seda suurem, mida levinum on viirus kogukonnas (Saaremaa näiteks). Asümptomaatiline isik võib teisi nakatada, aga pole selge, kuivõrd see mõjutab kogu epideemia levikut. Ilmselt väga vähe. Palju suurem on oht, kui töötaja tuleb tööle kergete sümptomitega või tekivad need sümptomid tööl olles – väsimus, lihasvalu, nõrkus, peavalu, jne. Kõikide töötajate maskistamine võiks siis infektsiooni leviku riski vähendada. Aga see ei ole hõbekuul! Maski kandmine võib osutuda paradoksaalsel kombel infektsiooni soodustavaks – tähelepanuta jäävad palju olulisemad tegevused, nagu käte hügieen, distantsi hoidmine ja haigussümtpomitega inimeste isoleerimine ja testimine. Kõige suuremal määral toidab epideemia levikut infektsioonhaiguse aladiagnoosimine, st sümptomite mitte õigeaegne äratundmine.

Samas võib maskide kandmisest mõndagi kasulikku (küll mitte sisulist nakkuse ärahoidmist) saada:

  • maskid on nähtavad meeldetuletused nähtamatust vaenlasest ja tuletavad meelde ka sotsiaalset distantseerumist ja teisi infektsioonikontrolli toiminguid;
  • maskid pole mitte vaid vahendid, vaid ka talismanid mis võivad aidata tervishoiutöötajatel tajuda turvatunnet, heaolu ja usaldust oma haigla vastu;
  • maskide kandmise suurim panus võib olla ärevuse või ängistuse leviku vähendamine.

Allikas: Ajakiri The New England Journal of Medicine. Kirja pandud professor Joel Starkopfi poolt. 

Olemasolev tõendusmaterjal kinnitab, et COVID-19 tekitaja SARS-CoV-2 levib piisknakkusena inimeselt inimesele, kui nakatunu köhides või aevastades pritsib oma hingamisteede eritisi nii, et need jõuavad teise inimese ninna, suhu või silma. Samuti võib haigustekitaja sattuda organismi saastunud pindade vahendusel, kui inimene peale kontakti sellise pinnaga katsub oma nägu, suud või silmi.

Arvestades isikukaitsevahendite globaalseid tarneraskusi, on väga oluline kasutada õigeid vahendid õiges situatsioonis, et vältida defitsiidi süvenemist.

Maailma Terviseorganisatsioon on välja andnud soovitused isikukaitsevahendite kasutamiseks COVID-19 puhuks. Lisaks leiab näitlikustatud õpetuse Oxfordi Ülikooli tõenduspõhise meditsiini keskuse kodulehelt. Kirja pandud dotsent Matti Maimetsa poolt. 

 

JUHENDID JA SOOVITUSED

USA riiklik tervise instituut (NIH) on äsja välja andnud "elavad" COVID-19 ravijuhised. Juhised töötati välja erinevatest ekspertidest koosnevate töörühmade poolt, kes töötasid läbi kogu asjakohase ja usaldusväärse informatsiooni ja andsid kolme erineva tugevusega soovitusi, mis tuginevad nii juhuslikustatud kui mitte juhuslikustatud kliiniliste uuringute ja hästi disainitud vaatlusuuringute andmetele ning ekspertarvamustele.

Juhiseid värskendatakse veebis jooksvalt, kui lisandub uut teadmist eelretsenseeritud publikatsioonidest või muudest usaldusväärsetest allikatest. Juhised leiad: https://covid19treatmentguidelines.nih.gov/ 

Viitas Urmas Siigur.

Saksamaa Riiklik Teaduste Akadeemia Leopoldina on avaldanud kolmanda ad hoc avalduse COVID-19 pandeemia kohta. Dokument pealkirjaga “Koroonaviiruse pandeemia – jätkusuutlikud võimalused kriisist ülesaamiseks” käsitleb pandeemia psühholoogilisi, sotsiaalseid, õiguslikke, hariduslikke ja majanduslikke aspekte ning kirjeldab strateegiaid, mis võivad aidata kaasa järkjärgulisele normaalsuse taastamisele. Viirusest tulenevast laia levikuga ebakindlusest lähtuvalt kannab teadus väga suurt vastutust – ta peab analüüsima kõiki olemasolevaid teadmisi ja muutuvaid andmeid, et anda kasulikke soovitusi tegevuskava kohta selles väga dünaamilises olukorras.

Koroonaviirushaigus 2019 (COVID-19) on raskekujulise ägeda respiratoorse sündroomi (SARS) ja Lähis-Ida respiratoorse sündroomi (MERS) järel kolmas koroonaviirusnakkus viimase kahe aastakümne jooksul, mida kirjeldati algselt Aasias. COVID-19, SARS ja MERS puhangutega tegelenud Aasia intensiivravi osakondade (IRO) kogemustest on ilmselt paljugi õppida.

Aasia intensiivravi kliiniliste uuringute töörühm on koostanud ülevaate COVID-19 intensiivravi kogemustest ning kirjandusest, tuues välja erinevaid väljakutseid ning andes soovitusi keerulistes oludes toimetulekuks. Ülevaade hõlmab kriitilises seisundis patsientide epidemioloogiat ja kliinilist pilti, diagnoosimist, ägeda hingamispuudulikkuse ja muude intensiivravi probleemide käsitlust, kohandatud (repurposed) ja eksperimentaalseid raviviise, infektsioonikontrolli, IRO infrastruktuuri, võimekust, mehitamist ja triaaži, ning teadustöö küsimusi ja metodoloogiat.

Loe lähemalt The Lancet lehelt. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Medscape on kokku korjanud kimbu COVID-19 kliinilisi juhiseid: https://www.medscape.com/index/list_13405_0?.

Sel nädalal jõuavad haiglatele üle Eesti kliinilise eetika alased tegevuspõhimõtted, mis annavad haiglatele ja nende personalile juhised, kuidas jaotada piiratud tervishoiuressursse, kui COVID-19 pandeemia peaks laienema. Dokumendi autorid on Põhja-Eesti Regionaalhaigla eetikanõukogu, Tartu Ülikooli Kliinikumi eetikakomitee ja Tartu Ülikooli eetikakeskus, keda toetasid ja nõustasid veel mitmed eetika- ja õiguseksperdid. Põhimõtted kooskõlastati koroonakriisi tõttu loodud Põhja ja Lõuna regiooni meditsiinistaapides ning saadeti tutvumiseks haiglatele üle Eesti.

Loe ka Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhataja professor Margit Sutropi artiklit Postimehest "Soovitused rasketeks valikuteks".

Briti Arstide Liit (British Medical Association, BMA) on äsja välja andnud eetikajuhendid arstidele, kes töötavad COVID-19 eesliinil.

„Pandeemia levides tuleb arstidel teha valusaid otsuseid patsientide valikul, kes vajavad elupäästvaid sekkumisi. Vaatamata kangelaslikele pingutustele suurendada intensiivravi võimekust ja vähendada selle vajadust võib tulla hetk, kus patsientide voog ületab intensiivravi kohtade, hingamisaparaatide ja ECMO võimekuse. Patsiendid, kes tavaoludes võiksid olla kõrgema etapi intensiivravis, võivad nüüd saada palliatiivravi, et eelistada neid, kellel intensiivravist kasu saamise tõenäosus on suurem. Praegustes oludes ei ole enam küsimus selles, kuidas tagada parimal viisil indiviidi vajadused, vaid kuidas maksimeerida piiratud ressurssidest saadav kasu. Eelistatult tuleb päästa kolm kõrge abivajadusega, ent samas suurema tõenäosusega ravist abi saavat patsienti, mitte üht, kellel vajadus suur, kuid šansid, olgugi et mitte olematud, on väikesed“, ütleb BMA pressiteates.

Tutvu eetikajuhendiga Briti arstide liidu kodulehel. Kirja pandud Urmas Siiguri poolt.

12 riigi 36-st eksperdist koosnev paneel püstitas 53 küsimust, mis on olulised COVID-19 patsientide käsitlusel intensiivravi osakondades ning töötas läbi värske kirjanduse, otsides nii otseseid kui ka kaudseid tõendeid. Tõenduse tugevust hinnati GRADE metoodikaga.

Soovitused töötati välja lähtudes kasu ja kahju tasakaalust, mõjust ressurssidele ja kulule, õigluse ja võrdse kohtlemise printsiibist ja teostatavusest. Soovitused olid kas tugevad, nõrgad või parimast praktikast lähtuvad.

Kokku esitati 54 soovitust, millest neli on parima praktika põhised, üheksa tugevad ning 35 nõrgad. Kuue küsimuse osas soovitusi ei antud.

Alhazzani, W., Møller, M.H., Arabi, Y.M. et al. Surviving Sepsis Campaign: guidelines on the management of critically ill adults with Coronavirus Disease 2019 (COVID-19). Intensive Care Med (2020). Kirja pandud professor Eero Vasara poolt. 

 

SÜMPTOMID JA VIIRUSE LEVIK

Traditsioonilised infektsioonikontrolli strateegiad põhinevad haiguse varasel avastamisel. COVID-19 puhul kasutati sarnaselt varasema SARSi puhanguga juhtumite sümptomite põhist tuvastamist sellele järgnevate testimiste ning isolatsiooni ja karantiini meetmetega.

Vaatamata sarnastele infektsioonikontrolli meetmetele on nende kahe epideemia kulg olnud dramaatiliselt erinev. SARS saadi kontrolli alla kaheksa kuu jooksul pärast seda, kui viirus SARS-CoV-1 oli nakatanud suhteliselt piiratud piirkonnas umbes 8100 inimest. Viie kuu jooksul on SARS-CoV-2 nakatanud enam kui 2,6 miljonit inimest ja levib jätkuvalt üleilmselt.

Nende kahe tõve leviku erinevusi seletab SARS-CoV-2 kõrge tase ülemistes hingamisteedes ja seda isegi presümptomaatilistel patsientidel, mis teeb sümptompõhise juhtude tuvastamise nakkuse leviku kontrolli mõttes vähem efektiivseks.

Arons kaasautoritega kirjeldavad COVID-19 puhangut õendusasutuses, kus toimus SARS-CoV-2 kiire ja laialdane levik. Enam kui pooled positiivse PCR testi andnud hoolealustest olid testimise ajal asümptomaatilised ning suurel osal neist leiti ninaõõnest kõrges kontsentratsioonis ka elusat viirust. Tõenäoliselt panustasid need haiged olulisel määral haiguse levikusse. Ainult sümptomaatilistele isikutele fokusseeritud infektsioonikontrolli strateegiad ei ole nakkuse leviku kontrollis tõhusad.

Loe lähemalt:
https://www.nejm.org/doi/full/10.1056/NEJMoa2008457?query=RP
https://www.nejm.org/doi/full/10.1056/NEJMe2009758?query=RP.

COVID-19 puhang lennukikandjal Theodore Roosevelt, mis toitis kõmulehti ja viis ametist aluse kapteni, on andnud ka olulist informatsiooni viiruse levikust. Kruiisilaeval Diamond Princess, mille reisijateks olid valdavalt vanemaealise inimesed, oli asümptomaatiliste nakatunute osakaal 18%. Lennukikandjal, mille meeskond koosneb noortest ja tervetest meestest, oli see 60%. Noored haigustunnusteta nakatunud võivad olla oluline nakkust levitav elanikkonna rühm. Loe edasi Reutersist. Artiklile viitas Urmas Siigur.

Pärast seda, kui COVID-19 hakkas Hiinast üle ilma levima, rakendasid riigid üksteise järel jõulisi meetmeid, et peatada SARS-CoV-2 levik ja vältida haiglate ülekoormust.

Pausile pandi nii majandused kui ka inimeste eraelu. Koolide sulgemine 188 riigis mõjutab rohkem kui 1,5 miljardit õpilast, spordiüritused ja muud sotsiaalsed kogunemised on keelatud, piirid on suletud ja äri seisab.

Kuigi mõnedes riikides jätkub nakatunute hulga suurenemine, on teistes, eeskätt Aasias ja üha enam ka Euroopas, õnnestunud levik kontrolli alla saada ja räägitakse piirangutest väljumise strateegiast.

Aga mis on see strateegia? Epidemioloog professor Marc Lipsitch on situatsiooni piltlikult kokku võtnud: „Me oleme saanud päästeparvele, aga mul ei ole selgust, kuidas me saame kaldale“. Teed otsides peavad valitsused leidma tasakaalu kodanike tervise, elanike vabaduste ja majanduslike piirangute vahel.

Teema erinevad aspektid ja mõned senised kogemused on kokku võetud Science’i korrespondendi Kai Kupferscmidti poolt ariklis "Ending coronavirus lockdowns will be a dangerous process of trial and error". Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Islandi teadlased on läbi viinud süsteemse uuringu koroonaviiruse levikust Islandil. Uuring haarab nii laiaulatuslikku PCR testimist, kontaktide jälgimist kui ka viiruse genotüpiseerimist. Uuring algas enne kui koroonaviirus Islandile jõudis – 31. jaanuaril ja kestis 1. aprillini 2020.

Uuringus osales kolm erinevat populatsiooni – sihtgrupp (isikud, kellel olid sümptomid või kes saabusid kõrge haigestumise riskiga riikidest; n = 9199); sõeluuring (osalema kutsuti vabatahtlikud, kellel polnud sümptome või olid kerged respiratoorse haiguse sümptomid; n = 10 797); juhuvalim (vanus 20-70 aastased inimesed, kes kaasati uuringusse perioodil 31. märts kuni 1. aprill; n = 2283).

Peamised uuringu tulemused

  • Sihtgrupis oli PCR positiivsus 13,3%, populatsiooni sõeluuringus 0,8% ja juhuvalimis 0,6%.
  • PCR positiivsetest isikutest 93% sihtgrupis ja 57% populatsiooni sõeluuringus olid sümptomitega, samas kui 27% isikutest, kes olid PCR negatiivsed esinesid ka sümptomid.
  • Populatsiooni sõeluuringus ja juhuvalimis oli PCR positiivsus ühtlaselt madal kogu uuringu perioodi vältel.
  • PCR-positiivsus oli sarnane kõigis eagruppides, välja arvatud lapsed vanuses 0-9 aastat, kus 848 lapsest ühtegi positiivset ei leitud.
  • PCR positiivsus sihtgrupis oli meestel naistega võrreldes suurem.
  • Viiruse genotüpiseermisel grupeerusid Islandil tuvastatud viirused erinevatesse geograafilistesse haplotüüpidesse (esindatud oli haplotüübid kõigist maailma piirkondadest).
  • Puhangu alguses olid nakatumised valdavalt seotud kas reisimise või tööga, sealjuures uuringu lõpus oli 90% isikutest nakatunud kas perekondlike või sotsiaalsete kontaktide kaudu. Tööga seotud kontaktid moodustasid alla 10%.

Refereerija järeldused

6% Islandi populatsiooni testimine näitas, et koroonaviiruse PCR positiivsus ilma sümptomideta isikutel on väga madal, mis seab küsimärgi alla nende isikute testimise mõttekuse. Uuring näitas ka, et alla üheksa-aastased lapsed koroonaviirust ei kanna, mistõttu algkooli- ja lasteaialaste osa viiruse levitajatena jääb endiselt küsitavaks.

Kui Eesti olukord sarnaneb Islandile, siis tuleks endiselt ennekõike testida sümptomidega isikuid ja neile siis ka vastavalt rakendada kontaktide jälgimise reegleid.

Kokkuvõte põhineb The New England Journal of Medicine lehel avaldatud uuringu tulemustest.

Kokkuvõtte autor: professor Irja Lutsar. 

Pärast esmast pandeemilist lainet võib SARS-CoV-2 järgida oma lähima geneetilise sugulase, SARS-CoV-1 saatust ning saada pärast lühikest, kuid intensiivset puhangut likvideeritud, kuid seda stsenaariumi peetakse siiski vähe tõenäoliseks.

SARS-CoV-2 edasine kulg võib pigem meenutada pandeemilist grippi, mis pärast esmast globaalset lainet jäigi hooajaliselt ringlema. Selline on olnud stsenaarium ka mõnede tuntud zoonootilist päritolu koroonaviiruste, näiteks inimese koroonaviiruse OC43 puhul. Nende kahe stsenaariumi eristamine on võtmeküsimuseks efektiivsete ja jätkusuutlike sekkumislahenduste leidmisel.

Ameerika teadlased on koostanud beetakoroonaviiruste OC43 ja HKU1 hooajalisuse ning immuunsuse ja ristimmuunsuse kujunemise USA aegridade andmete põhjal SARS-CoV-2 pandeemiajärgse leviku mudeli. Mudeli põhjal prognoositakse, et pärast esimest, kõige tõsisemat lainet järgnevad korduvad SARS-CoV-2 talvised puhangud.

Muude sekkumismeetmete puudumisel on sotsiaalse distantseerumise efektiivsuse näitajaks see, et ei ületataks haiglate intensiivravi võimekust. Selle vältimiseks võib osutuda vajalikuks pikaajaline või vahelduv sotsiaalne distantseerumine 2022. aastani.

Täiendavad sekkumismeetmed, sh intensiivravi võimekuse suurendamine ja tõhusad ravimid parandaks perioodilise sotsiaalse distantseerumise edukust ning karjaimmuunsuse teket.  SARS-CoV-2 suhtes immuunsuse ulatuse ja kestuse kindlakstegemiseks on hädavajalikud pikaajalised seroloogilised uuringud.

Isegi viiruse ilmse elimineerimise korral tuleks SARS-CoV-2 järelevalvet säilitada, kuna nakkuse taastumine võib olla võimalik juba 2024. aastal.

Allikas: Ajakiri Science "Projecting the transmission dynamics of SARS-CoV-2 through the postpandemic period" Stephen M. Kissler, Christine Tedijanto, Edward Goldstein, Yonatan H. Grad, Marc Lipsitch; DOI: 10.1126/science.abb5793

Sisendi koostasid professor Eero Vasar ja Urmas Siigur.

Kõige sagedasemad COVID-19 sümptomid on palavik, köha ja düspnoe. Rea muude sümptomitega koos on haigetel kirjeldatud ka maitse- ja lõhnataju häireid. Prantsuse uurijad kirjeldavad haigusjuhtu, kus äkitselt alanud lõhnataju kadu, ilma et oleks esinenud teisi sümptomeid, nagu köha ja palavik, oli COVID-19 haige ainsaks sümptomiks.

Loe edasi Jama Network lehelt. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Uute uuringute põhjal on alust arvata, et COVID-19 võib levida ka õhu kaudu hingamise teel, mitte ainult köha või aevastamise käigus eralduvate piiskadega, tõdes USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia.
   
Viirus võib levida aerosoolina tavapärase hingamise käigus ladestudes pindadele või jäädes õhku püsima. See teeb aga omakorda enda kaitsmise COVID-19 eest raskemaks ning annab alust arvamusele, et kõik inimesed peaksid avalikes kohtades maske kandma.

Loe lähemalt Science portaalist. Kirja pandud professor Pärt Petersoni poolt.

Lõhna-ja maitsetaju häired (edaspidi anosmia) esinevad paljude respiratoorsete viirushaiguste korral. Hinnanguliselt on respiratoorsed viirushaigused anosmia põhjuseks 40%-l juhtudest.

Seni kogunenud andmete põhjal esineb anosmia sagedasti ka COVID-19 haigetel. Lõuna-Korea andmeil esineb anosmia 30%-l, Saksamaa andmetel kahel kolmandikul positiivse koroonatestiga isikutest. WHO hinnangul kirjeldatakse COVID-19 haigetel sagedasti anosmiat, kuid on veel vähe andmeid, et lugeda anosmia tõestatuks COVID-19 sümptomiks.

Ühendkuningriigi kõrva-nina-kurguhaiguste assotsiatsioon (ENTUK) juhib Ühendkuningriigi meedikutele saadetud märgukirjas tähelepanu sellele, et on rohkelt andmeid anosmia esinemisest positiivse SARS CoV-2 testiga isikutel, kel ei ole teisi infektsioonile viitavaid nähtusid või need on vähe väljendunud. COVID-19 leviku piiramise eesmärgil esitatakse soovitus jätta isikud, kel on COVID-19 puhangu ajal kujunenud anosmia, 7 päevaks karantiini ka juhul, kui neil puuduvad teised haigussümptomid.

Refereeritud: Hopkins C, Kumar N. Loss of sense of smell as marker of COVID-19 infection. Jacobuccj G. Sixty seconds on anosmia. BMJ 2020;368:M1202.

Kokkuvõtte allikas: Eesti Arst.

Covid-19 Signs and Symptoms Tracker on koostanud kuue süstemaatilise ülevaate põhjal graafilise kokkuvõtte Covid-19 sümptomite esinemissagedusest. On hea teada, et ka kõige sagedasemad üldtuntud sümptomid, nagu palavik, köha, väsimus, düspnoe, hingamisraskused ja rögaeritus ei esine kõigil. Nii on isegi raske haiguskulu korral olnud enam kui 10% haigetest palavikuta ning ligi 30%-l pole esinenud köha.

Loe lähemalt The Centre for Evidence-Based Medicine lehelt.

 

RAVIMID JA RAVI

USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) andis 23. detsembril erakorralise kasutusloa Mercki suukaudesele viirusevastasele ravimile molnupiraviirile.
Kuigi päev varem kasutusloa saanud Pfizeri viirusevastane ravim Paxlovid võib osutuda oluliselt tõhusamaks ja Mercki ravim on pannud mõned teadlased kahtlustama selle toimemehhanismi taga peituda võivaid ohte, on molnupiraviir siiski täiendav vahend COVID-19 vastases arsenalis.

Mure Mercki ravimi ohutuse suhtes seisneb selles, et see pärsib SARS-CoV-2 replikatsiooni viiruse mutageneesi kaudu. FDA antimikroobsete ravimite nõuandev komitee hääletas eelmisel kuul napilt (13:10) selle poolt, et ravimi kasulikkus ületab riskid. Vastu hääletanud komitee liikmed tõid põhjustena raviparemuste madala arvu (suhteliselt väike tõhusus võrreldes platseeboga), ebaselge efektiivsuse Delta variandi vastu, ravimi viirusmutatsioone põhjustada võivat potentsiaali ja mutageensusriski inimestele.

Erakorralise kasutusloa osana märkis FDA, et Mercki molnupiraviiri tuleks pakkuda neile, „kelle jaoks ei ole FDA poolt lubatud alternatiivsed COVID-19 ravivõimalused kättesaadavad või kliiniliselt sobivad”, mis tähendab, et kui Pfizeri ravim on saadaval, võib see olla parem valik. Erinevalt Pfizeri ravimist hoiatas FDA ka, et molnupiraviiri ei soovitata raseduse ajal kasutada, kuna loomkatsete andmetel võib see kahjustada looteid.

Loe lähemalt siit.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

USA Toidu ja Ravimiamet (FDA) väljastas 22. detsembril erakorralise kasutusloa Pfizeri COVID-19 viirusevastasele suukaudsele raviskeemile Paxlovid, mis teeb sellest esimese kodus kasutatava COVID-19 ravi. Paxlovid on mõeldud COVID-19 patsientidele, kellel on kõrge risk haiguse raske vormi kujunemiseks ja see võimaldab vältida haiglaravi ja vähendada surmasid ning hoida ära tervishoiusüsteemi edasist ülekoormust kiirelt leviva omikron variandi tõttu.

Tegu on retseptiravimiga, mis on lubatud kasutamiseks 12-aastastel ja vanematel patsientidel, kellel on suur oht raskekujulise haiguse arenemiseks. Ravi tuleks alustada võimalikult kiiresti pärast diagnoosi kinnitamist ja viie päeva jooksul pärast sümptomite teket. Ravi manustatakse kolme tabletina (kaks tabletti nirmatrelviiri ja üks tablett ritonaviiri), mida võetakse kaks korda päevas mitte rohkem kui viie järjestikuse päeva jooksul. Uuringus, milles osales 2246 täiskasvanut, vähendas Paxlovid kõrge riskiga täiskasvanutel haiglaravi või surma riski 89 protsenti. Pfizer on öelnud, et ravim on eeldatavalt tõhus ka omikron tüve vastu.

Mercki suukaudne viirusevastane ravim molnupiraviir, millest loodeti läbimurderavimit COVID-19 ravis, ja mis esitati FDA-le loa saamiseks juba novembris, ei ole veel vastavat luba saanud.

Loe lähemalt siit.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

USA Toidu- ja Ravimiameti (FDA) ekspertide rühm arutles 30. novembril esimese suukaudse COVID-19-ravimi (Mercki molnupiraviri) riskide ja eeliste üle. Pärast pikka arutelu otsustati väikese häälteenamusega soovitada anda ravimile kasutusluba. FDA ei ole kohustatud järgima ekspertrühma nõuandeid, kuid tavaliselt ta seda teeb.

Ekspertkomisjon hääletas 13:10, et molnupiravir võiks saada kasutusloa, kuigi rühma liikmed väljendasid muret, et ravimi kasutamine raseduse ajal võib põhjustada sünnidefekte, samuti tekitasid kõhklusi andmed ravimi tõhususe kohta.

Mercki 1. oktoobril avaldatud kliinilise uuringu esialgsed tulemused näitasid, et ravim vähendas haiglaravi vajadust või surma riski ligikaudu 50% nendel patsientidel, kellel on suurem risk COVID-19 raskete tagajärgedega kulu tekkeks. Hilisemad uuringutulemused, mis avaldati vaid paar päeva enne koosolekut, näitasid, et ravimi tõhusus oli vähenenud ja nüüd on näitajaks 30%.

Ekspertrühma liikmed olid mures ka andmete pärast, mis näitavad, et molnupiraviri kasutamine võib vähemalt teoreetiliselt viia SARS-CoV-2 viiruse uute variantide tekkeni oma toimemehhanismi tõttu: ravim põhjustab viirustel oma geneetilise materjali kopeerimisel vigade teket.

Kokkuvõttes otsustasid ekspertrühma liikmed väikese häälteenamusega, et hospitaliseerimist vältida aitava suukaudse ravi eelised kaaluvad üles ravimiga seotud kõhklused ja kahtlused. Samas võib FDA anda ravimile oluliselt piiratuma kasutusloa kui oodatud.

Loe lähemalt siit.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Lääne-Tallinna keskhaigla juht Arkadi Popov sõnas hiljaaegu Postimehe otsesaates, et koroonaravimid Molnupiraviir ja Paxlovid, mida valitsus plaanib eeltellimusega 4,25 miljoni euro eest osta, on eeluuringutes näidanud kõrget efektiivsust. "Võib öelda, et tegemist on revolutsiooniga Covid-19 ravis," arvas ta.

Kuigi kõik kliinilised katsed pole veel lõppenud ja need ravimid pole saanud ka Euroopas ega Ameerikas müügiluba, on asi paljutõotav. Mõlemad ravimid on näidanud suurt tõhusust hospitaliseerimisvajaduse ja suremuse vähendamisel juhul, kui raviga on alustatud varakult – kolme päev jooksul peale sümptomite ilmnemist. Aga siia võib olla oluline koer maetud.

Need ravimid ei saa, vähemalt mitte esialgu, olema igas koduapteegis „igaks juhuks“ valmis, nagu aspiriin või paratsetamool, seda nii kõrge hinna, kättesaadavuse piiratuse kui ka uue ravimi puhul eeldatavalt rakendatava rangema protokolli tõttu. COVIDi esimesed sümptomid ei ole kuigi spetsiifilised ega eristatavad tavalisest külmetushaigusest. Selle kolme päeva sisse, mil ravi tuleb alustada, peab mahtuma kahtluse teke, et äkki on mul COVID, kontakt perearstiga, COVIDi laboratoorne kinnitamine, retsepti väljastamine, ravimi väljaost apteegist ja ravi alustamine.

Kõige selle mahutamine kolme päeva (ja seda lootuses, et nende sekka ei satu nädalavahetust) saab olema tõsine logistiline väljakutse. Paljudes riikide ei ole kolme päevaga võimalik saada isegi mitte perearsti vastuvõtule.

Loe lähemalt siit.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Vaktsiinid on näidanud oma tõhusust COVID-19 pandeemia ohjamisel, kuid läbimurret haiguse ravis ei ole siiani saavutatud ning efektiivsete ravimite otsingud jätkuvad. Maailma Terviseorganisatsioon teatas 11. augustil, et kavatseb oma käimasolevas COVID-19 ravimiuuringus testida kolme uue ravimikandidaadi tõhusust hospitaliseeritud COVID-19 patsientide ravis.

Nendeks ravimiteks on raske malaaria raviks kasutatav artesunaat (Ipca Laboratories), vähiravim imatiniib (Novartis) ja immuunsüsteemi haiguste raviks kasutatav infliksimab. SOLIDARITY uuring hõlmab enam kui 600 haiglat 52 riigis. Antud ravimid valis välja sõltumatu ekspertide rühm nende potentsiaali tõttu vähendada hospitaliseeritud COVID-19 patsientide surmariski.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Hüdroksüklorokviin on enim vastukäivaid uudiseid põhjustanud potentsiaalne COVID-19 ravim. Viimastel nädalatel avaldatud uuringud on aga veennud USA Toidu ja Ravimiametit (FDA), et hüdroksüklorokviin (plakveniil) ei ole efektiivne COVID-19 ravis ega kaitse ka viirusega kokku puutunud isikuid nakatumise eest. Seetõttu tühistas FDA hüdroksüklorokviinile väljastatud erakorralise kasutusloa (emergency approval for use) COVID-19 ravimina.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur. 

Hüdroksüklorokviini kui võimalikku COVID-19 ravimit on saatnud ühelt poolt ülespuhutud ootused, vastukäivad vaatlusuuringute tulemused, publikatsioonid selle ohtlikkusest ning artiklite tagasikutsumine kõrge reitinguga teadusajakirjade poolt.

Nüüd on avaldatud esimese suure juhuslikustatud uuringu, Ühendkuningriigi valitsuse poolt rahastatud RECOVERY esialgsed tulemused. 1542 patsienti juhuslikustati hüdroksüklorokviini ravirühma ja 3132 tavaravi rühma. Olulist erinevust ei leitud ei 28 päeva suremuses (25,7% hüdroksüklorokviini ja 23,5% tavaravi rühmas, riskitiheduste suhe 1,11 [95% usaldusvahemik 0,98-1,26]; p = 0,10), samuti ei erinenud ravikestus.

Samas tuleb rõhutada, et tegu on taas (nagu COVID-19 puhul sageli) esialgsete tulemustega. 

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) taaskäivitas üleilmse projekti SOLIDARITY raames käimas olnud, kuid vahepeal peatatud kliinilised uuringud hüdroksüklorokviini kasutamisest COVID-19 ravis. 

Ravim eemaldati SOLIDARITY programmist ajakirjas The Lancet avaldatud ulatusliku vaatlusuuringuga tõstatatud ohutusprobleemide tõttu.

3. mail avaldas ajakiri aga murekirja, märkides, et seoses viidatud artiklis avaldatud andmetega on kerkinud olulisi teaduslikke küsitavusi. Ehkki autorite poolt on tellitud sõltumatu audit andmete päritolu ja paikapidavuse kohta, mille tulemusi on peagi oodata, hoiatavad ajakirja toimetajad lugejaid sellest asjaolust ning WHO otsustas käimasolevaid uuringuid jätkata. Loe lähemalt time.com lehelt.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur. 

Juhuslikustatud topeltpimeda platseebokontrolliga uuringu andmete kohaselt ei vähenda hüdroksüklorokviin (Pakveniil) preventiivse meetmena haigestumise riski peale kontakti COVID-19 põdeva inimesega.

Uuring hõlmas 821 osalejat USA-s ja Kanadas, kes olid teatanud kokkupuutest kinnitatud COVID-19 põdejaga kodus või tööl vähem kui kuue jala kaugusel ja kestvamalt kui kümme minutit. Standardprotseduur sellistel puhkudel on jälgimine ja karantiin. Nelja päeva jooksul pärast kontakti jagati uuritavad kas platseebo- või hüdroksüklorokviini rühma (800 mg ühekordselt, seejärel 600 mg 6–8 tunni jooksul, edasi 600 mg päevas 4 järgneva päeva jooksul).

Haigestumise (laboratoorselt kinnitatud COVID-19 või sellesarnane kliiniline pilt 14 päeva jooksul) sagedus ei erinenud oluliselt hüdroksüklorokviini (49 juhtu 414-st [11,8%]) ja platseeborühmas (58 patsienti 407-st [14,3%]); absoluutne erinevus oli -2,4 protsendipunkti (95% usaldusvahemik, -7,0 kuni 2,2; p = 0,35).

Kõrvaltoimeid leiti sagedamini hüdroksüklorokviini rühmas korral (40,1% vs 16,8%), kuid tõsiseid kõrvaltoimeid ei täheldatud.

Loe lähemalt The New England Journal of Medicine. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur. 

USA Riikliku Allergia ja Nakkushaiguste Instituudi juhitava kliinilise uuringu 29. aprillil välja kuulutatud esialgsed tulemused näitasid, et remdesiviiri saanud COVID-19 patsiendid paranesid kiiremini kui sarnased platseebot saanud patsiendid.

22. mail avaldati uuringu tulemused ajakirjas New England Journal of Medicine. Selgus, et remdesiviiri toime on enam väljendunud kergemate haigusvormide puhul. Haiguse raskust hinnati skaalal 1 (ei vajanud hospitaliseerimist) kuni 8 (surnud). Uuringu patsientide skoorid oli 4 (haiglaravi, aga ei vaja hapnikku), 5 (vajasid lisahapnikku), 6 (vajasid mitteinvasiivset ventilatsiooni) ja 7 (vajasid invasiivset ventilatsiooni või kehavälist membraanoksügenisatsiooni). Kõige tugevam oli remdesiviiri mõju 5. grupis, mis oli ka suurim, 7. grupis oli mõju aga olematu.

Autorid võtavad oma uurimuse kokku järgmiselt: „Tulemused toetavad remdesiviiri kasutamist patsientidel, kes on hospitaliseeritud COVID-19-ga ja vajavad täiendavat hapnikravi. Arvestades aga suurt suremust, hoolimata remdesiviiri kasutamisest, on ilmne, et ravi ainult (selle) viirusevastase ravimiga ei ole piisav. Tulevastes strateegiates tuleks hinnata viirusevastaseid aineid kombinatsioonis teiste raviviisidega või viirusevastaste ainete kombinatsioone COVID-19 patsientide ravitulemuste parandamiseks“.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Klorokviin ja hüdroksüklorokviin (plakveniil) on kaks kõige enam tähelepanu saanud uurimisalust ravimit COVID-19 raviks. Äsja Lancetis ilmunud uuring osundab, et need ravimid mitte ainult ei anna COVID-19 ravis efekti, vaid võivad ka suurendada surma riski ning põhjustada tõsiseid südameprobleeme.

Vaatlusuuring hõlmas haiguslugude andmeid 671 haiglast kuuel kontinendil. 14 888 patsienti, kes said 48 tunni jooksul pärast diagnoosimist kas klorokviini, klorokviini koos makroliidiga, hüdroksüklorokviini või hüdroksüklorokviini koos makroliidiga, moodustasid neli ravirühma. 81 144 patsienti, kes ei saanud ühtegi neist ravidest, moodustasid kontrollrühma.

Pärast kaasnevate tegurite (vanus, sugu, rass või etniline kuuluvus, kehamassiindeks, kaasnev südame-veresoonkonna haigus ja selle riskifaktorid, diabeet, kaasnev kopsuhaigus, suitsetamine, immunosupresseeritud seisund ja haiguse alguse raskusaste) arvestamist leidsid autorid, et kõigi nelja ravimikombinatsiooni puhul oli haiglasisese surma risk oluliselt suurem kui kontrollrühmal, samuti oli neil suurem risk ventrikulaarse rütmihäire tekkimiseks.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Gilead Sciences, kelle eksperimentaalne ravim remdesiviir on näidanud kliinilistes katsetes esialgsetel tulemustel efekti COVID-19 ravis, lühendades oluliselt paranemise aega, sõlmis litsentsilepingu viie geneeriliste ravimite tootjaga Indias ja Pakistanis, et tagada ravimi kättesaadavus 127 riigis Afganistanist Zimbabweni, kus tervishoiuteenuste kättesaadavus on vilets.

Litsentsilepingute kohaselt on ettevõtetel õigus remdesiviiri tootmisprotsessi tehnoloogiasiirdele tootmismahu kiireks suurendamiseks. Tootjad määravad geneerilise toote hinnad ise. Litsentsid on tasuta nii kaua, kui Maailma Terviseorganisatsioon ei ole kuulutanud COVID-19-ga seotud hädaolukorda lõppenuks või kuni mõni muu ravim või vaktsiin on COVID-19 raviks või ennetamiseks heakskiidu saanud.

Tootmiskulude põhjal võiks remdesiviiri kümne-päevase ravikuuri maksumus olla alla kümne dollari. Mittetulundusühing Institute for Clinical and Economic Review, mis analüüsib regulaarselt retseptiravimite kulupõhisust, on kalkuleerinud remdesiviiri ravikuuri õiglaseks hinnaks võidetud kvaliteetsete eluaastate (QUALY) põhjal 4460 dollarit. Kuhu mingil turul hind tegelikult kukub, näitab aeg. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Euroopa Ravimiameti inimravimite komitee (CHMP) on laiendanud remdesiviiri kasutamise soovitusi väljaspool kliinilisi uuringuid (compassionate use), et saaks ravida enam raske kuluga COVID-19 patsiente. Lisaks intubeeritud mehhaanilisel ventilatsioonil olevatele patsientidele laienevad soovitused nüüd ka neile, kes vajavad täiendavalt hapnikku, maskhingamist või EKMO-t. Uuendatud soovitused põhinevad NIAID-ACTT uuringu esialgsetel tulemustel, mis viitavad remdesiviiri kasulikule toimele raske COVID-19 haiglaravi saanud patsientide ravis.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur

Viirusnakkuste ravi tervenenud inimeste antikehaderikka plasmaga (convalescent plasma) on pea sajandivanune raviviis. Tõendid selle efektiivsusest COVID-19 puhul on veel suhteliselt kasinad, aga võrreldes teiste raviviisidega on sel kaks olulist eelist: see on kättesaadav kohe ja on samas suhteliselt ohutu, kui doonorid on vere teel levivate infektsioonide suhtes testitud.

Mitmel pool maailmas (sh Eestis) on käivitatud ulatuslikud kampaaniad COVID-19 põdenute vereloovutuseks. Suured biofarma kompaniid on ühendanud jõud, et välja töötada antikehatooteid kas eraldatuna põdenud doonorite plasmast (näiteks polüklonaalne hüperimmuunglobuliin (H-Ig)) või toodetuna geneetiliselt muundatud kariloomade poolt või rakukultuuris.

Esimesed raportid COVID-19 haigete ravist haigusest tervenenute plasma ülekannetega pärinevad küll mitte korrektsetest kontrollitud kliinilistest katsetest, kuid tulemused on julgustavad. Rida kliinilisi katseid on mitmel pool maailmas käimas ja peaks tooma täiendavat tõendust lähikuudel.

Loe lähemalt ajakirjast Nature. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

USA Riikliku Allergia ja Nakkushaiguste Instituudi (NIAID) juhitava kliinilise uuringu esialgsed tulemused näitavad, et remdesiviir on tõhus COVID-19 ravim.

Remdesiviiri saanud raske kopsukahjustusega COVID-19 patsiendid paranesid kiiremini kui sarnased platseebot saanud patsiendid. Juhuslikustatud kontrollitud uuringu, milles osales 1063 patsienti, esialgsed tulemused näitavad, et remdesiviiri saanud patsientide paranemise aeg oli 31% lühem, kui platseebogrupis (vastavalt 11 ja 15 päeva, (p<0.001)) ja nende suremus oli samuti mõnevõrra, kuigi statistiliselt mitteoluliselt, madalam (vastavalt 8% ja 11,6%). Uuringu detailsemat raportit ei ole veel avaldatud.

Samas on mõned varasemad väiksemamahulised uuringud andnud vastukäivaid tulemusi. Loe lähemalt STAT lehelt. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) hoiatas läinud nädalal 1955. aastast kasutusel olnud malaariaravimi hüdroksüklorokviini kasutamise eest COVID-19 ravis väljaspool haiglaid või ravimiuuringuid. Vaata lähemalt siit.

Tervishoiuteenuse osutajatele mõeldud ravimiohutuse teatises ütles FDA, et ta on "teadlik tõsistest südame rütmihäiretest" COVID-19 patsientidel, keda ravitakse hüdroksüklorokviini või vanema ravimi, klorokviiniga. Agentuuri sõnul püütakse tervishoiutöötajatele ja patsientidele meelde tuletada nii hüdroksüklorokviini kui ka klorokviiniga seotud tuntud riske.

Hüdroksüklorokviin oli üks esimestest ravimitest, mis näitas laborikatsetes toimet SARS-CoV-2 vastu. Esmased teated selle kliinilisest toimest tekitasid varase vaimustuse, mis sai ka Donald Trumpi suu läbi võimendatud. Hilisemad uuringud on osutunud vastukäivateks – mõned väikesemahulised uuringud näitavad kasu, teised toime puudumist ja mõned, et ravim võib patsiente kahjustada.

Ajakirjas Nature Medicine 24. aprillil avaldatud artiklis kirjutasid New Yorgi Ülikooli teadlased, et 84-st järjestikusest patsiendist, keda raviti hüdroksüklorokviini ja asitromütsiini kombinatsiooniga, leiti üheksal EKG-s oluline QT-intervalli pikenemine, mis seab nad tõsisesse arütmia või äkksurma ohtu.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur. 

Hiinas tehtud ja kaua oodatud kliinilise uuringu tulemuste kohaselt ei kiirendanud Gilead Sciences'e viirusevastane ravim remdesiviir COVID-19 patsientide paranemist ega vähendada suremust. Gileadi sõnul viitavad andmed siiski „võimalikule kasule“.

Uuringutulemuste kokkuvõte postitati tahtmatult Maailma Terviseorganisatsiooni veebisaidile, kuid eemaldati mõne aja möödudes. „Autorid saatsid WHO-le käsikirja kavandi, mis avaldati ekslikult veebisaidil ja võeti maha kohe, kui viga märgati. Käsikiri on praegu retsenseerimisel ja ootame lõplikku versiooni, enne kui WHO seda kommenteerib," ütles WHO pressiesindaja Daniela Bagozzi.

Gileadi kõneisik Amy Flood ütles, et ettevõtte arvates „sisaldas postitus uuringu sobimatut iseloomustamist". Kuna uuring katkestati varakult, sest patsiente oli liiga vähe, ei saa tema sõnul see "võimaldada statistiliselt olulisi järeldusi", kuid trendid viitavat remdesiviiri potentsiaalsele kasule, eriti haiguse varajases staadiumis.

Maailmas on käigus rida remdesiviiri kliinilised uuringud, mistõttu antud uuringul ei ole kindlasti mitte viimane sõna. Vaatamata sellele tingis see esmane informatsioon nii Gileadi aktsiahinna languse kui mõjutas maailma aktsiaturge tervikuna.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Kuna ajakirjanduses on ilmunud ohtralt nõuandeid vältida COVID-19 nakkuse korral mittesteroidsete põletikuvastaste vahendite (MSPVA) kasutamist, vaatas Suurbritannia riiklik tervise tippkeskus (National Institute for Health and Care Excellence, NICE) läbi tõendusmaterjalid, et vastata küsimustele:

  1. kas MSPVA-de kasutamisega kaasneb suurenenud risk COVID-19 tekkeks ja
  2. kas nende akuutne kasutamine võib suurendada haigestumise puhul raskemate sümptomite väljakujunenise riski.


Tõendite läbivaatamisel ei leitud ühtegi arvestatavat publikatsiooni, mis kinnitaks, et MSPVA-de kasutamine suurendaks COVID-19 tekke riski või suurendaks haigestumise puhul raskemate sümptomite väljakujunemise tõenäosust. Samas, tuginedes saadaolevatele tõenditele leiab ülevaade, et kuigi MSPVA-d võivad vähendada ägedaid nähte, nagu palavik, ei oma nad mingit mõju pikaajalistele ravitulemustele või võivad neid hoopis halvenda, maskeerides ägeda respiratoorse infektsiooni süvenemise tunnuseid.

Allikas: https://hospitalhealthcare.com/covid-19/acute-use-of-nsaids-for-people-w...?

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Remdesiviir on algselt Gilead Siences’e poolt Ebola raviks loodud antiviraalne preparaat, mis takistab viiruse replikatsiooni, inhibeerides võtmeensüümi, RNA polümeraasi aktiivsust. In vitro on remdesiviir osutunud SARS-CoV-2 vastu toimivaks.

Mitmel pool maailmas on käigus rida kliinilisi katseid ja nende tulemusi oodatakse suure huviga. Ootused on suured, mida näitab ka see, et Euroopa Ravimiamet on andnud soovitused remdesiviiri erandkorras kasutamise kohta väljaspool inimuuringuid, vt siit. Nagu ikka, on ka sel puhul soov piiluda juba enne lõppu, et „mis sealt paistab“.

Üks keskustest, kus remdesiviiri kliinilised katsed käivad, on Chicago Ülikooli meditsiinikeskus. Gileadi kolmanda faasi kliinilises uuringus osales seal 125 COVID-19 haiget, 113 neist raske haiguskuluga. „Parim uudis on see, et enamik meie patsientidest on nüüdseks välja kirjutatud,“ andis teada Kathleen Mullane, kes koordineerib remdesiviiri uuringuid Chicago haiglas. Sama Gileadi uuring on käigus ka mitmes teises haiglas. Esimese 400 patsiendi andmed lüüakse firma poolt „lukku“ lähipäevil ja seejärel on oodata ka tõsisemaltvõetavaid järeldusi.

Loe lähemalt StatReports lehelt. Kokkuvõtte autor: Urmas Siigur. 

Tõhus ja ohutu vaktsiin on arvatavalt veel aasta kaugusel, küll aga on käimas ohtralt katseid nii olemasolevate ravimite ja raviviisidega kui ka eksperimentaalsete ravimitega. Ka mõõduka tõhususega ravimid võivad oluliselt vähendada haigla- ja intensiivravi vajadust ja koormust tervishoiuvõrgule. 

Uued ravimid koos uute diagnostikameetoditega, antikehade testide, patsientide ja kontaktsete jälgimise tehnoloogiate, haigusvalve (disease surveillance) ja muude varajase hoiatuse instrumentidega loovad eelduse, et arvatav pandeemia järgmine laine ei ole nii hävitav, kui praegune.

Üks ülevaade käimasolevatest arendustest on leitav Medscape lehelt. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur. 

USA ja Prantsusmaa ametivõimud on andnud loa klorokviini ja hüdroksüklorokviini kasutamiseks COVID-19 ravis, kuid Euroopa Ravimiameti ja Maailma Terviseorganisatsiooni sõnul ei toeta teadus seda otsust. 

USA Toidu- ja ravimiamet (FDA) andis eelmisel nädalal loa kasutada malaariavastaseid ravimeid hüdroksüklorokviini ja klorokviini COVID-19 raviks, „kuna puudub adekvaatne, heaks kiidetud ja saada olev” alternatiiv. Euroopa Ravimiamet väidab, et uuringutega ei ole nende ravimite efektiivsust COVID-19 ravis tõestatud. Sellest kirjutab lähemalt The Lancet.

Hüdroksüklorokviin on praegu ravimikandidaadina hindamisel ligi 70 ravimiuuringus Brasiiliast Pakistanini, vt ReDO Project lehelt. Kuigi malaariaravimite efektiivsus COVID-19 puhul on ebaselge, on nende kõrvaltoimed tuntud ning nende tõttu on tulnud ette ka katsete katkestamist. Loe rohkem Becker's Hospital Review lehelt.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

13. aprilli 2020 seisuga on maailmas registreeritud 296 COVID-19 ravimiuuringut kokku 109 erineva ravimikandidaadiga 37 riigis. Neist 194 uuringut on tuntud ravimitega, mida on seni kasutatud muudel näidustustel (repurposed drugs); preventsiooni uuringuid (vaktsiinid ja ravimid) on 43. Link pidevalt uuendatavale tasuta andmebaasile on: http://www.redo-project.org/covid19db/

Sisend professor Toivo Maimetsalt.

COVID-19 ravimi kandidaadina on testimisel vähemalt tosin potentsiaalset ravimit, nii uusi kui tuntuid. Viimastest kõige kõneldum on kindlasti malaariaravim hydroxychloroquine, seda Donald Trumpi läbi: “HYDROXYCHLOROQUINE & AZITHROMYCIN, taken together, have a real chance to be one of the biggest game changers in the history of medicine,” on ta teatanud oma Twitteri säutsus.

Kuigi Trump teab täpselt, jätkub arutelu selle üle, kas aastakümneid vana malaariavastane ravim on lootustandev kandidaat ka COVID-19 raviks. Maailma Terviseorganisatsioon on lisanud hydroxychloroquine’i oma globaalsesse uuringusse SOLIDARITY, kuid selle efektiivsus pole veel korralikes kliinilistes katsetes tõestatud.

Farmaatsiateadlane Derek Lowe võtab teadmised kokku Science Translational Medicine’i blogis. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur. 

Covid-19 põhjustab mitmesuguseid ravialaseid dilemmasid. Üheks neist on angiotensiini konverteeriva ensüümi (ACE) inhibiitorite ja angiotensiini retseptorite blokaatorite (ARB), mis on paljude kardioloogias kasutatavate ravimite koostises, kasutamine. Kas neil on roll COVID-19 ravis? Kas inimesed, kes neid kasutavad, peaksid ravi jätkama või katkestama, kui nad nakatuvad?

Reniin-angiotensiin süsteem sisaldab kaht võtmeensüümi – ACE-1 ja ACE-2, mis kontrollivad angiotensiini perekonna peptiidide, nagu angiotensiin I, angiotensiin II, angiotensiin-(1-9) ja angiotensiin-(1-7) tasakaalu. Nende vasoaktiivsete peptiididel on oluline toime mitmetele organsüsteemidele ja seda tasakaalu mõjutavad ravimitest nii ACE inhibiitorid (blokeerivad ACE-1 toimet) kui ARBd (blokeerivad angiotensiin II toimet). Mõlemad suurendavad sealjuures ACE-2 aktiivsust.

SARS-CoV-2 väliskest on kaetud ogajate struktuuridega – kahest komponendist koosnevate glükoproteiinidega. Alaühik S1 seondub raku pinnal ACE-2-ga, alaühik S2 aga sulandub rakumembraaniga. Teoreetiliselt võivad ACE-1 inhibiitorid ja ARB-d olla COVID-19 puhul ohtlikud, kuna ACE-2 aktiivsuse suurenemine võib soodustada viiruse pääsu rakku. Samas võib ACE-2 aktiivsuse tõus suurendada angiotensiin II konversiooni angiotensiin-(1-7)-ks, millel on kaitsvad põletikuvastased omadused. Kas see on COVID-19 puhul kasuks või kahjuks, pole teada.

Kuidas on siis lood ravi jätkamisega ACE inhibiitorite või ARB-dega COVID-19 epideemia ajal? Kuni uusi andmeid pole lisandunud arvatakse, et patsiendid, kes on stabiilses seisundis, peaksid ravi jätkama.

Loe lähemalt kokkuvõtte allikaks kasutatud ajakirjadest The New England Journal of Medicine ja The BMJ. Kokkuvõtte koostasid Urmas Siigur ja professor Eero Vasar.

Käesolevalt puuduvad kindlad tõendid, et BCG-vaktsineerimine avaldaks mõju COVID-19 või mõne muu koroonaviirusinfektsiooni haigestumisele või selle kulule.

Serveris Medrxiv on avaldatud ökoloogiline uuring (ecological study), kus on vaadeldud, kas on seost erinevate riikides COVID-19 haigestumuse ja suremuse ning BCG-vaktsineerimise vahel. Teatud seoseid leiti, kuid vaadeldud riikides oli SARS-CoV-2 epideemia väga erinevas järgus, mistõttu võrdluste tegemine on antud ajahetkel pigem meelevaldne. Samuti on võrreldavate riikide vahel olulisi erinevusi eakate inimeste osakaalu osas, mis omakorda mõjutab COVID-19 suremusnäitajaid.

BCG-vaktsineerimise võimalikku mõju COVID-19-le uuritakse käesolevalt aga mitmes juhuslikustatud kontrollitud uuringus. Kliiniliste uuringute registri clinicaltrials.gov andmetel on registreeritud kokku kaks 3. faasi kliinilist uuringut.

Loe edasi Tartu Ülikooli peremeditsiini dotsendi Marje Oona koostatud dokumendist "BCG-vaktsiin ja COVID-19".

Kergete ja mõõdukate haigustunnustega COVID-19 patsientide ravis on oluline roll sümptomaatilisel ravil, sh analgeetikutega nagu ibuprofeen. Hiljutised raportid ibuprofeeni võimalikust kahjulikust mõjust on teeninud suure meedia tähelepanu. Uudised said alguse sellest, et üks prantsuse nakkusarst teatas neljast haigusjuhust, kus lastel, kes kasutasid ibuprofeeni, süvenesid COVID-19 tunnused. Sellele järgnes Prantsusmaa tervishoiuministri ja ka Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hoiatav seisukohavõtt. Viimane on küll tänaseks oma hoiatuse ibuprofeeni mitte kasutada tagasi võtnud.

Praegune epidemioloogiline tõendus ei ole piisavalt tugev, et järeldada ibuprofeeni kahjulikku toimet COVID-19 haigetel. Tõenduse tugevuse põhjal soovitavad autorid kasutada palaviku alandamiseks atseetaminofeeni (paratsetamool) monoteraapiana, nagu on ka WHO soovitused. Kui sellega aga antipüreetilist efekti ei saavutata, ei ole põhjust mitte soovitada ibuprofeeni manustamist lisaks paratsetamoolile.

Sodhi M, Etminan M, Safety of Ibuprofen in Patients with COVID-19; Causal or Confounded?, CHEST (2020), doi: https://doi.org/10.1016/j.chest.2020.03.040. 
Loe lähemalt artiklist "Safety of Ibuprofen in Patients with COVID-19; Causal or Confounded?"
Kirja pandud Urmas Siiguri poolt.

Pärast seda, kui COVID-19 on „roninud kõikjale Madriidist Manhattanini“ ja surnute koguarv hakkab lähenema 50 tuhandele, on kõikjal hoogustunud ravivõimaluste otsingud. Testimisel on vähemalt 12 potentsiaalset ravimit. Nende hulgas on ravimeid, mida kasutatakse malaaria ja HIV ravis, eksperimentaalseid ühendeid, mis toimivad viiruste vastu loomkatsetes ja antikeharikas COVID-19 põdenud inimeste plasma.

Maailma Terviseorganisatsioon on käivitanud üleilmse kliinilise uuringu kõige paljutõotavamate ravimite testimiseks, vt siit. Nendeks on valitud eksperimentaalne viirusvastane ravim remdesivir, malaariaravim chloroquine (või hydroxychloroquine), HIV ravimite lopinavir ja ritonavir kombinatsioon ja see kombinatsioon koos beeta interferooniga. Kõik need mõjutavad viirust erineval viisil, kuid igal on omad puudused. Loe lähemalt ajakirjast Science.

Värske ülevaade nii neist kui teistest varases uurimisjärgus olevatest ravimitest on ilmunud hiljuti ka väljaandes Open Forum Infectious Diseases.

Euroopa ravimiamet kinnitab aga oma äsjases pressiteates, et ükski ravim ei ole veel tõendanud oma efektiivsust COVID-19 ravis. Otsingud jätkuvad. Kirja pandud professor Eero Vasara ja professor Margus Lemberi poolt.

 

VIIRUSEST SARS-CoV-2 JA HAIGUSEST COVID-19

Kui me Eestis jälgime viimastel päevadel lootusrikkalt uute nakatumisjuhtude arvu mõningat vähenemist, siis maailmas tervikuna on asjad süvenevalt kehvad.

20. aprillil Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) avaldatud andmete kohaselt registreeriti eelmisel nädalal kogu maailmas rohkem COVID-19 juhtumeid kui ühelgi teisel seitsmepäevasel perioodil pandeemia vältel. Eelmise nädala kokkuvõte 5,24 miljonist uuest juhtumist purustas jaanuari alguses teatatud varasema 5,04 miljoni uue juhtumi kurva rekordi.

Üleilmselt suurenes uute nakatumisjuhtude arv juba kaheksandat nädalat järjest. Kõik piirkonnad teatasid juhtumite arvu suurenemisest, välja arvatud Euroopa, kus vähenemine oli 3%. Suurim juhtude arvu kasv oli jätkuvalt Kagu-Aasia piirkonnas, mille taga on peamiselt nakkusjuhtude suurenemine Indias.

COVID-19 nädalane surmade arv – 83 000, kasv nädalaga 8% – suurenes viiendat nädalat järjest ja surmade koguarv ületas kolme miljoni piiri.

Esimesest suurest populatsiooniuuringust selgub, et SARS-CoV-2 reinfektsioon on suhteliselt harv, kuid üle 65aastastel on risk suurem. Uuringust nähtus, et haiguse läbipõdemine tagas ka kuus kuud hiljem ligi 80%-lise kaitse reinfektsiooni eest. Selle tulemuse kõrval rõhutavad uuringu autorid jätkuvalt vaktsineerimise olulisust.

Ajakirjas The Lancet ilmunud artiklis hinnati ca neljal miljonil taanlasel tehtud 10,6 miljoni PCR-testi põhjal SARS-CoV-2-ga nakatumisega saadud kaitset reinfektsiooni eest.

COVIDi esimese laine ajal (enne juunit 2020) testiti Taanis 533 381inimest, kellest 11 727 olid PCR-positiivsed. Neist 525 339 olid jälgitavad ka teise laine ajal (septembrist detsembrini), sh 11 068 esimese laine PCR positiivset. Teise laine ajal andis viimastest 72 (0,65%) taas positiivse koroonaproovi, samas kui esimese laine 514 271-st PCR negatiivsest oli positiivseid 16 819 (3,27%). Esimese nakatumisega saadud kaitse reinfektsiooni eest oli 80,5%.

Teise kohordina võrreldi nakatumise määra kõigil neil, kellel oli olnud kinnitatud eelnev nakatumine vähemalt kolm kuud varem ja kellel seda ei olnud, kogu aasta lõikes, arvestamata laineid. Lisaks kaitsemäärale otsiti ka erinevusi vanuses, soos ja esmanakatumisest möödunud ajas. Selles kohordis tervikuna leiti sarnane kaitsemäär – 78,8% – , kuid vanuserühmas 65 ja vanemad oli see vaid 47,1%.

Seega tagas SARS-CoV-2-ga nakatumine ka kuus kuud hiljem ligi 80% kaitse reinfektsiooni eest. Samas on 65aastaste ja vanemate loomulik immuunsus suhteliselt madal. Autorid rõhutavad vajadust ka haiguse läbipõdenuid või varem nakatunuid vaktsineerida, eriti vanemas vanuserühmas.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Endeemia ehk paigustaud on mingi haiguse pidev, kuid samas mitte massiline esinemine mingis inimrühmas või geograafilises piirkonnas. Endeemseteks viirusteks on näiteks Euroopas ja Põhja-Ameerikas rinoviirused ja gripiviirus, Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas aga dengue ja chikungunya viirused.

Tänavu jaanuaris küsitles ajakiri Nature enam kui sadat tunnustatud koroonaviiruse uurijat – immunoloogi, nakkushaiguste spetsialisti ja viroloogi – 23 riigist, kas nende meelest on võimalik SARS-CoV-2 maailmast kõrvaldada. Ligi 90% vastanutest arvab, et see koronaviirus muutub endeemseks, jäädes veel aastaiks ringlema. 

See areng ei pruugi aga tähenda senises mastaabis haigestumisi ja piiranguid. Tulevik sõltub suuresti sellest, milline saab olema inimeste nakatumis- või vaktsineerimisjärgne immuunstaatus ja kuidas viirus ise areneb. Nii on ka gripiviiruse levik endeemiline, kuid iga-aastased vaktsineerimised ja ka nakatumisjärgne omandatud immuunsuse tagavad selle, et ühiskond talub hooajalisi haiguspuhanguid ilma oluliste piiranguteta.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Miljonid inimesed kogu maailmas on nakatunud SARS-CoV-2 viirusega ja nüüdseks on alustatud laiaulatuslike vaktsineerimiskampaaniatega. Üks oluline küsimus on, kas eelnev nakatumine SARS-CoV-2-ga ja/või vaktsineerimine pakub ka püsivat kaitset.

Ajakirjas Science ilmunud uuringust selgub, et COVID-19st paranenud patsientidel on jätkuvalt tugev immuunsus koronaviiruse vastu ka kaheksa kuud pärast nakatumist. Autorid arvavad, et immuunsus kestab tõenäoliselt mitu aastat. See vähendab kartust, et taasnakatumise vältimiseks ja pandeemia kontrolli alla saamiseks on vaja korduvaid vaktsineerimisi.

Uuringus määrati COVID-19-st paranenute verest rida immuunvastusega seotud komponente (tsirkuleerivad antikehad, B mälurakud, CD4+T mälurakud, CD8+T mälurakud). Teadlased leidsid, et antikehade tase langes mõõdukalt kaheksa kuu pärast, kuid T-rakkude arv vähenes vaid tagasihoidlikult ning B-rakkude arv püsis stabiilsena või isegi mõnikord suurenes. See tähendab, et hoolimata antikehade tiitri vähenemisest jäävad teised „mäluga“ immuunsüsteemi komponendid, mis võivad antikehade tootmise taaskäivitada ja koroonaviiruse vastast rünnakut koordineerida, organismis üsna kõrgel tasemel püsima.

SARS-CoV-2 on beetakoroonaviirus. Sellega lähedaste beetakoroonaviiruste, nagu SARSi ja MERSi tekitajate vastane immuunsus on haiguse läbipõdemisel olnud kestev. Nii on näiteks leitud, et SARSi spetsiifilised T-rakud võivad veres püsida vähemalt 17 aastat. See annab täiendavat lootust, et immuunsus COVID-19 suhtes võib ka püsida aastaid.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Enamik inimesi on pärast COVID-19 põdemist ja paranemist selle suhtes tõenäoliselt kuude kaupa immuunsed, leiti Ühendkuningriigi enam kui 20 000 tervishoiutöötajat hõlmanud uuringus, mis avaldati ajakirjas Nature. SARS-CoV-2 immuunsuse ja reinfektsiooni hindamise uuringus SIREN tuvastati, et läbipõetud infektsiooni tekitatud immuunvastus vähendab viirusega uuesti nakatumise riski vähemalt viie kuu jooksul 83% võrra.

Uuringus selgus, et korduvaid infektsioone esineb harva. Umbes 6600 uuringus osalejast, kes olid eelnevalt COVID-it põdenud, tuvastati taasnakatumine vähem kui ühel protsendil. Samas leiti neil ninas ja kurgus kõrgeid viiruskoormusi ka asümptomaatilistel juhtudel, millega kaasneb oluline viiruse levitamise risk.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Kui paljudel inimestel pole pärast SARS-CoV-2 nakatumist mingeid sümptomeid ja mis on nende roll COVID-19 levitamisel? Need on olnud pandeemia algusest peale olulised võtmeküsimused. Ajakiri Nature võtab teadmise kokku.

Ühes varajases uuringus kruiisilaeval leiti, et asümptomaatiliste nakkuste määr võib ulatuda 81%-ni. Oktoobris publitseeritud metanalüüs, mis hõlmas 13 uuringut kokku 21 708 inimesega, leidis asümptomaatiliste nakkuste sageduseks 17%. Asümptomaatiliseks klassifitseeriti inimesed, kellel kogu jälgimisperioodi jooksul ei ilmnenud ühtegi peamist COVID-19 sümptomit, ja kaasati vaid uuringud, milles osalejaid oli jälgitud vähemalt seitse päeva peale COVIDi nakkuse diagnoosi. Samas analüüsis leiti, et nakkuse levitamise suhteline risk oli asümptomaatiliste isikute puhul 42% väiksem, kui sümptomaatilistel.

Cevik avaldas koos kaasautoritega süsteemse ülevaate ja metaanalüüsi 79-st uuringust SARS-CoV-2 viirusdünaamika ja ülekanduvuse kohta. Mõned uuringud näitasid, et sümptomiteta inimestel oli algne viiruskoormus ninaneelu proovis sama suur, kui sümptomitega patsientidel, kuid asümptomaatilised inimesed näisid viirusest kiiremini puhastavat ja olid seeläbi nakkusohtlikud lühemat aega.

Vaatamata sellele peavad asümptomaatilised inimesed jätkama viiruse levikut vähendavate meetmete kasutamist, nagu sotsiaalne distantseerumine, käte hügieen ja maski kandmine. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

California Ülikooli uurijad määrasid 34-l kerge kuluga COVID-19 põdenul anti-SARS-CoV-2 IgG antikehade kontsentratsiooni keskmiselt 37 ja 86 päeva pärast sümptomite ilmnemist ning leidsid, et antikehade tase langeb 36 päeva jooksul poole võrra. Andmed avaldati ajakirjas New England Journal of Medicine kirjas toimetajale.

Leid viitab võimalusele, et humoraalne immuunsus SARS-CoV-2 vastu ei pruugi haiguse kergelt läbi põdenud inimestel, kes moodustavad enamuse COVID-19 haigetest, olla pikaajaline. See kutsub ettevaatlikkusele antikehadel põhinevate „immuunsuspasside“, karjaimmuunsuse tekke ootuste ja võibolla ka tulevaste vaktsiinide toime kestvuse osas. Sarnane lühiaegne immuunsus tekib ka laialt levinud külmetushaigusi põhjustavate koroonaviiruste puhul.

Viirusevastaste antikehade kvantitatiivse kaitsva lävendi ja nende taseme languse määra hindamiseks pärast 90 päeva on vaja täiendavaid uuringuid.

RT-PCR on peamine viirushaiguste, sealhulgas SARS-CoV-2, diagnostika meetod. RT-PCR tuvastab viiruse RNA, mitte nakkava viiruse ja seetõttu on meetodi võime määrata patsientide nakkusohtlikkuse kestust piiratud.

Kanada teadlased kultiveerisid koekultuure 90 SARS-CoV-2 PCR positiivse prooviga. Need proovid, mis olid võetud hiljem kui kaheksa päeva pärast sümptomite ilmnemist, koekultuure ei nakatanud. Leid viitab sellele, et inimesed, kelle test viiruse RNA suhtes on positiivne, pole tingimata nakkusohtlikud.

Loe lähemalt Oxford Academic veebilehelt.

Ka kõige rängemini COVID-19 all kannatanud piirkondades on antikehade uuringute põhjal nakatunuid palju vähem, kui oleks vaja karjaimmuunsuse, mis peataks viiruse laialdase leviku, saavutamiseks.

COVID-19 karjaimmuunsuse lävi ei ole täpselt teada, kuid ekspertide hinnangul võiks see olla üle 60%. Uuringu põhjal on siiani kõrgeim nakatunute hulk, ligi 20%, leitud New Yorgis. Londonis on see 17,5%, Madriidis 11,3% ja oma leebete piirangute poolest tuntud Stockholmis vaid 7,3%.

Uuringute metoodika ja testide kvaliteedi suhtes on avaldatud mitmeid kõhklusi, samuti ei ole teada, kas varasem nakkus annab inimesele kaitse uue nakatumise vastu või mitte ja kui, siis kui suurel määral ja kauaks.

Loe lähemalt The New York Times veergudelt. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Koroonaviiruse leviku aeglustamiseks suunatud sotsiaalse distantseerumise meetmed näivad olevat lühendanud põhjapoolkera gripihooaega umbes kuue nädala võrra, kirjutab nature.com.

Põhjapoolkera hooajalise gripi juhud saavutavad tavaliselt maksimumi veebruaris ja vaibuvad maikuu lõpuks. Sel aastal langes laboratoorselt kinnitatud gripijuhtumite arv järsult aprilli alguses, mõni nädal pärast koroonaviiruse pandeemia väljakuulutamist.

Ülemaailmselt sureb hinnanguliselt hooajalise gripi tõttu 290 000–650 000 inimest aastas, seega võib lühem gripihooaeg tähendada kümnete tuhandete inimelude säästmist. Lõunapoolkera gripihooaeg on just algamas, tüüpiliselt tipneb see juulis või augustis. Kas see järgib ka seal sarnast trendi, ei ole selge.

Kokkuvõtte kirjutas Urmas Siigur.

Kuigi maailmas käivad katsed sajakonna COVID-19 vaktsiinikandidaadiga on peamiseks vastamata küsimuseks, kas SARS-CoV-2 nakkus annab läbipõdemisel kaitsva immuunsuse uuesti nakatumise vastu. 

Rühm USA teadlasi töötas välja SARS-CoV-2 nakkuse mudeli reesusmakaakidel. Nakatamise järgselt leiti makaakidel kõrge viiruskoormus ülemistes ja alumistes hingamisteedes, humoraalne ja rakuline immuunvastus ning viirusliku interstitsiaalse pneumoonia pilt. 

35 päeva pärast, kui viirus oli elimineerunud, nakatati makaagid uuesti SARS-CoV-2-ga. Bronhoalveolaarses lavaažis ja nina limaskestas leitud viiruskoormus oli 5 log10 madalam võrreldes esmasnakkusega. 

Tulemused näitavad, et SARS-CoV-2 nakkus tekitas primaatidel kaitsva immuunsuse SARS-CoV-2-ga uuesti kokkupuute suhtes, vahendas Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste veebileht „Tõenduspõhine info COVID-19 kohta“ artiklit, mis on ilmunud ajakirjas Science.

Nende COVID-19 patsientide, kellel haigus võib areneda kriitiliselt raskekujuliseks, varajane tuvastamine võib aidata kohase ravi rakendamisel ja optimeerida ressursside kasutamist. Rühm Hiina teadlasi töötas välja kliinilise skooringu süsteemi, mida saab kasutada patsientide hospitaliseerimisel, et ennustada raskekujulise haiguse kujunemise riski.

Töörühm analüüsis mudeli loomiseks 1590 patsiendi andmeid erinevate parameetrite kohta, nagu kliinilised nähud ja sümptomid, piltdiagnostika ja laboratoorsed leiud, demograafilised muutujad ja eelnev anamnees. Kokku kaasati mudelisse 72 muutujat. Ehkki lõpuks jäi neist alles kümme olulist sõltumatut ennustavat tegurit:

  • rindkere radioloogiline leid (OR, 3,39; 95% CI, 2,14–5,38),
  • vanus (OR, 1,03; 95% CI, 1,01–1,05),
  • veriköha (OR, 4,53; 95% CI, 1,36-15,15),
  • hingeldus (OR, 1,88; 95% CI, 1,18-3,01),
  • teadvusetus (OR, 4,71; 95% CI, 1,39-15,98),
  • kaasuvate haiguste arv (OR, 1,60; 95 % CI, 1,27-2,00),
  • vähk anamneesis (OR, 4,07; 95% CI, 1,23-13,43),
  • neutrofiilide ja lümfotsüütide suhe (OR, 1,06; 95% CI, 1,02-1,10),
  • laktaatdehüdrogenaas (OR, 1,002 ; 95% CI, 1,001-1,004) ja
  • otsene bilirubiin (OR, 1,15; 95% CI, 1,06-1,24).

Uurijate poolt loodud riskikalkulaator on tehtud kõigile vabalt kättesaadavaks: http://118.126.104.170/.

Uuel koroonaviirusel SARS-CoV-2 on hulgaliselt kohandumuslikke eripärasid, mis muudavad ta tapvamaks võrreldes teiste koroonaviirustega, millega inimkond on seni kokku puutunud.

Erinevalt lähisugulastest suudab SARS-CoV-2 hõlpsasti rünnata inimese rakke mitmes kohas, peamisteks sihtmärkideks on kopsud ja ülemised hingamisteed. Paljud selle viiruse olulised aspektid on jätkuvalt ebaselged, sealhulgas ka see, kuidas ta täpselt tapab, kas viirus muutub ajas millekski veel enam või siis vähem surmavaks ja mida võib COVID-19 pandeemia põhjal ennustada järgmiste koroonaviiruse perekonna poolt põhjustatud puhangute kohta.

Koroonaviirused on üks vähestest RNA-viirustest, millel on genoomi korrektuurimehhanism, mis hoiab ära teda nõrgestada võivate mutatsioonide akumuleerumist. Ravimid nõrgestavad viirusi, kutsudes esile mutatsioone, kuid koroonaviirused suudavad end „parandada“. Veelgi enam, neil on ka võime rekombineeruda, vahetades RNA lõike teiste koroonaviirustega. Rekombinatsioon võib viia uute versioonideni, mis on suutelised nakatama uusi rakutüüpe ja üle minna ka teistele liikidele.

Kõigest sellest ja muust koroonaviiruse bioloogiat puudutavast saab lugeda Nature artiklist. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Nakkushaiguste Uurimise ja Poliitika Keskuse (CIDRAP, USA) epidemioloogid on avaldanud raporti COVID-19 pandeemia kulu võimalike stsenaariumite kohta, tõmmates paralleele pandeemilise gripiga. Analüüsi tulemusena ennustatakse kolme võimalikku puhangu kulgu:

  1. COVID-19 esimesele lainele 2020. aasta kevadel järgneb suve jooksul rida korduvaid väiksemaid laineid, mis jätkuvad 1–2aasta jooksul, hääbudes kunagi 2021. aastal;
  2. COVID-19 esimesele lainele 2020. aasta kevadel järgneb suurem laine sügisel või talvel ja seejärel üks või mitu väiksemat lainet 2021. aastal;
  3. COVID-19 esimesele lainele 2020. aasta kevadel järgneb jätkuv nakkuse levik ja uute juhtude ilmnemine „aeglase põlemisena“, kuid ilma selge puhangu lainemustrita.

Ükskõik, millist stsenaariumi pandeemia järgib (eeldades vähemalt mingil tasemel käimasolevate leevendusmeetmete mõju), peab valmis olema veel vähemalt 18–24 kuud kestvaks COVID-19 perioodiliseks aktiivsuseks, mis puhkeb maailma erinevates piirkondades.

Tutvu Nakkushaiguste Uurimise ja Poliitika Keskuse raportiga. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Vaatlusuuringus, mis hõlmas enam kui 1100 USA haiglates hospitaliseeritud COVID-19 patsienti, leiti, et diabeedi ja/või kontrollimata hüperglükeemiaga patsientide suremus oli neli korda suurem võrreldes diabeedi või hüperglükeemiata patsientidega.

Patsientidel, kel enne hospitaliseerimist diabeeti ei olnud, aga ravil viibides tekkis hüperglükeemia, oli suremus seitse korda suurem võrreldes diabeetikutega.

Kotrollimata hüperglükeemia on seotud väga kõrge COVID-19 suremusega ja autorid soovitavad tagada hospitaliseeritutele tõhus hüperglükeemia ravi.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Kuigi kopsud on COVID-19 puhul esmane ründepunkt, võib viirus või siis organismi reaktsioon sellele kahjustada paljusid organeid, sh südant ja veresooni, neerusid, maksa, soolestikku ja aju. Millised on nende kahjustuste tekkimise mehhanismid, on paljuski veel ebaselge. Senised teadmised on Science’i kaastöölised äsja kokku võtnud artiklis "How does coronavirus kill? Clinicians trace a ferocious rampage through the body, from brain to toes". Artiklile viitas Urmas Siigur.

Lõuna-Korea ametivõimud teatasid läinud nädalal 91-st paranenuks tunnistatud patsiendist, kelle SARS-CoV-2 test osutus mõne päeva pärast taas positiivseks. WHO juhiste kohaselt võib patsiendi haiglast välja kirjutad pärast seda, kui kliinilised nähud on taastunud ja kaks vähemalt 24-tunnise vahega tehtud viiruse testi on olnud negatiivsed.

WHO eksperdid püüavad saada nende juhtumite kohta rohkem teavet, et veenduda, kas kõiki protseduure oli järgitud täpselt. On teada, et mõnedel patsientidel jääb viirustest pärast kliinilist paranemist ajutiselt positiivseks, kuid selleks, et paremini mõista, kaua nad elavat viirust levitavad, on vaja süstemaatilist andmekorjet. 

Rohkem lugemist Medscape ja WHO lehtedelt. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Suurbritannia ja Saksamaa uurijad rekonstrueerisid geneetilise võrgustiku tehnikate abil COVID-19 varased „evolutsioonilised rajad“ vastavalt sellele, kuidas nakkus levis Wuhanist Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse. Analüüsinud 160 patsientidelt pärit viiruse genoomi, kaardistasid nad osa uue koroonaviiruse algsest levikust mutatsioonide kaudu, mille läbi tekkisid viiruse erinevad liinid. Metoodika jälitab usutavalt dokumenteeritud COVID-19 nakkuste kulgu, näidates samas, et fülogeneetilisi võrgustikke saab edukalt kasutada ka dokumenteerimata COVID-19 nakkusallikate leidmiseks. Viimaste õigeaegne karantiini panek aitab vältida haiguse korduvat levikut maailmas.

Loe edasi Cambridge Ülikooli lehelt. Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

SARS-CoV-2 ründab peamiselt kopsusid, aga üha sagenevate teadete põhjal ka südant. Enam kui ühel viiest COVID-19 patisendist Wuhanis tekkis südamekahjustus (Jama Cardiology). Vaid osal neist oli varasemalt teadaolev südamehaigus. Müokardi kahjustuse tekkemehhanismid võivad olla erinevad: viirus võib otseselt kahjustada müokardi rakke; süsteemne põletikureaktsioon; hüpoksia; koronaarnaastu destabiliseerumine. Müokardi kahjustuse teke haiguse käigus seostub suurema COVID-19 suremusega.

Loe lisaks Live Science lehelt. Kokkuvõtte autor: Urmas Siigur.

Iga päev toob lisaks kasvavale haigestunute ja surnute arvule ka uusi teadmis COVID-19 patofüsioloogiast. Järjest enam andmeid viitavad sellele, et „tsütokiinide tormid“ on rasketel haigetel oluliseks surma põhjuseks.

Tsütokiinide vabanemise sündroom on süsteemne immuunvastus nakkustele, mõningatele ravimitele ja muudele faktoritele ja seda iseloomustab suure hulga erinevate tsütokiinide taseme järsk tõus. SARS-CoV-2 seondub alveolaarsete epiteelirakkudega, mille järel aktiveeruvad immuunsüsteemid ning vabaneb suur hulk tsütokiine, sealhulgas interleukiin 6 (IL-6). Tsütokiinide toimel suureneb veresoonte läbilaskvus, alveoolidesse liigub palju vedelikku ja vererakke ning see viib hingelduse ja hingamispuudulikkuse väljakujunemiseni.

Interleukiin-6 mängib tsütokiinide vabanemise sündroomis olulist rolli. Kui raviga suudetakse blokeerida IL-6 signaali ülekandetee, võiks sellest saada uus meetod raskete COVID-19 patsientide ravis. Tocilizumab on IL-6 retseptori antagonist, mis võib tõhusalt blokeerida IL-6 signaali ülekanderada ja sellest võib saada tõhus ravim rasket COVID-19 põdevatele patsientidele.

Loe lähemalt ajakirjast International Journal Antimicrob Agents. Kokkuvõtte koostasid Urmas Siigur ja professor Eero Vasar.

Sõna mutatsioon tähendus ei kajasta argikeeles kaugeltki selle evolutsiooniteoreetilist keerukust. Ulmekirjanduses seostatakse mutatsiooni olulise muutusega, mis on enamasti kurjakuulutav. Pealkirjad kõmulehtedes, kuidas „DNA detektiivid“ otsivad ohtlikke mutatsioone, viitavad ootusele, et viirus muteerub paratamatult surmavaks. Tegelikkuses, vaadates tagasi ka eelmistele epideemiatele, on muteerumine viiruse elutsükli loomulik osa ja mõjutab harva puhangut dramaatiliselt.

Loe edasi ajakirjast Nature Microbiology. Kirja pandud dotsent Matti Maimetsa poolt. 

Pekingi ja USA uurijate väikesemahulises uuringus leiti, et 50% ravitud COVID-19 patisentidest kandsid viirust kuni kaheksa päeva pärast sümptomite kadumist.

Autorid tõdevad, et nad ei tea veel, kas viirus on selles hilises haiguse faasis veel ka suuteline üle kanduma. Tulemused näitavad siiski, et mõnede patsientide puhul tuleks paranemisjärgset karantiiniperioodi pikendada.

Loe lähemalt American Journal of Respiratory and Critical Care Medicine lehelt.

Island on maailma riikide võrdluses esikohal testitute arvu poolest miljoni inimese kohta. Seal saavad kõik soovijad lasta end testida. Tänaseks on testitud üle 16 000 elaniku, vt statistikat.

Laustestimise esmased tulemused näitasid, et ligi pooltel positiivse testitulemusega isikutel ei olnud haigustunnuseid või olid need vähe väljendunud.

Loe lähemalt artiklist „Everyone In Iceland Can Get Tested For The Coronavirus. Here's How The Results Could Help All Of Us“

 

PANDEEMIA MÕJU JA PIIRANGUTE LEEVENDAMINE

Kuigi teadlastel on sarnaselt kõigi teiste kaugtöö tegijatega „ZOOMi-väsimus“, on ajakirja Nature küsitluse põhjal õppinud nad COVID-pandeemia jooksul virtuaalseid teaduskonverentse hindama.

Küsitlusele vastanud 900-st lugejast arvas aastase kogemuse põhjal kolmveerand, et ka pärast pandeemia lõppu võiksid konverentsid olla virtuaalsed või virtuaalse komponendiga.

Virtuaalsete konverentside peamiste hüvedena nimetasid lugejad kättesaadavust kõikjalt maailmast, väiksemat süsiniku jalajälge ja odavamat hinda. Paljud teadlased väidavad, et viimase aasta jooksul on nad veebilahenduste tõttu saanud osaleda rohkematel konverentsidel kui kunagi varem. Nature küsitlusele vastanutest oli 75% aasta jooksul osalenud mitmel virtuaalsel konverentsil ja vähemalt ühel veel 18%.

Hoolimata virtuaalsete sündmuste eelistest, on neil teadlaste sõnul ka puudusi, sealhulgas „ekraaniväsimus“ ja ajavööndipõhised korralduslikud konfliktid. Ülekaalukalt nõustuvad teadlased siiski, et suurimaks puuduseks on teistega vahetu suhtluse (networking) puudumine.

Virtuaalsete konverentside uudsus on viimase aasta jooksul vähenenud, kuid tõenäoliselt on nad siin, et jääda. Konverentsi korraldajad töötavad jätkuvalt parema virtuaalse kogemuse pakkumise nimel ka aasta pärast veebi kolimist. Samuti peavad nad nii logistika kui finantspoolelt kaaluma, kuidas liita virtuaalse ja tavapärase kontaktkonverentsi parimad küljed pärast seda, kui viimane vorm muutub taas võimalikuks.

Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur.

Kui immuunsus koroonaviiruse suhtes kestab vähem kui aasta, võib oodata iga-aastaseid laineid vähemalt aastani 2025. Fakt on, et SARS-CoV-2 jääb meiega pikemaks ajaks. Teadlaste ennustused pandeemia edasise kulu kohta avaldati ajakirjas Nature.

Epidemioloogid kogu maailmas teevad lühi- ja pikaajalisi prognoose, et ühiskond oleks valmis SARS-CoV-2 levikuks ja võimalusel selle mõju leevendamiseks. Ehkki prognoosid ja ajagraafikud on mõneski erinevad, valitseb konsensus kahes asjas: COVID-19 on siin, et jääda ning tulevik sõltub paljudest tundmatutest, sealhulgas sellest, kas inimestel tekib viiruse suhtes püsiv immuunsus, kas hooajalisus mõjutab viiruse levikut ja mis kõige tähtsam – valitsuste ja üksikisikute tehtavatest valikutest. Kui immuunsus viiruse suhtes kestab vähem kui aasta, sarnaselt teiste tsirkuleerivate koroonaviirustega, võib oodata iga-aastasi laineid 2025. aastani ja sealt edasi.

Riikide otsused

Lähitulevik saab olema erinevates piirkondades erisuguse kuluga. Riikides, mis on saavutanud pärast erineva pikkusega „lukku panekuid“ madala juhtumite arvu ja nüüd leevendavad piiranguid, jälgides samas võimalikke ägenemisi, jääbki see arv madalaks. Riikides, kus valitsused lõpetasid piirangud enneaegselt või ei kasutanudki neid üleriigiliselt, jätkub uute juhtumite arvu kasv ja nad saavad olema silmitsi väga tõsiste probleemidega, näitavad prognoosid.

Inimeste käitumine

Inimeste käitumisel on oluline mõju pandeemia levikule. Esmaste tõendite põhjal võib väita, et isiklikud käitumismustrid, nagu kätepesu, sotsiaalne distantseerumine ja maskide kandmine, mis kujunesid välja rangete piirangute ajal, püsivad elanikkonnas edasi, aidates peatada nakkuse tõusulainet.

Inimeste käitumise muutumise alahindamise tõttu prognoosimudelites ei ole avanema hakanud riikides sellega kaasnenud nii suurt nakatumiste hulga suurenemist, kui mudelid ennustasid. Üks töörühm jõudis järeldusele, et kui 50–65% inimestest on jätkuvalt avalikus ruumis ettevaatlikud, võib sotsiaalse distantseerimise meetmete samm-sammult vähendamine iga 80 päeva tagant aidata vältida järgmise kahe aasta jooksul uusi nakkuse haripunkte.

Mis juhtub aastal 2021 ja hiljem?

Nüüdseks on selge, et erinevalt näiteks gripiviiruse hooajalisest levikust ei peata suvi SARS-CoV-2 levikut. Piirkondadesse, kus 2020. aasta teisel poolel läheb külmemaks, ennustavad eksperdid aga tõenäolist nakatumiste arvu suurenemist.

Pandeemia kulg järgmisel aastal ja edasi sõltub suuresti vaktsiini saabumisest ja sellest, kui kaua immuunsüsteem pärast vaktsineerimist või nakkusest paranemist uue nakatumise eest kaitseb. Tänaseks on teadmised immuunsuse kestvusest SARS-CoV-2 vastu vähesed.

Antikehade püsivusest on erinevaid andmeid ja oletusi, samas pole antikehade tootmine ainus immuunkaitse vorm; B- ja T-rakud kaitsevad ka edaspidiste viirusega kokkupuutumise korral, ent ka nende rollist SARS-CoV-2 nakkuses on seni vähe teada.

COVID-19 pandeemia eripäraks on asjaolu, et me teame sellest viirusest veel väga vähe ja niikaua, kui teadmisi napib, valitseb paljuski ebakindlus.

Ajakirjas Nature ilmunud artiklist tegi kokkuvõtte Urmas Siigur Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudist. 

Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (European Centre for Disease Prevention and Control, ECDC) on avaldanud uuendatud COVID-19 riskide hindamise raporti. Raporti eesmärk on pakkuda Euroopa Komisjonile ja liikmesriikidele valikut rahvatervise alastest eesmärkidest ja epidemioloogilistest kriteeriumidest ning indikaatoritest, mis toetaks tõenduspõhist piirangute leevendamise planeerimist ja normaalse majandus- ja sotisaalelu taastamist.

Professor Irja Lutsar tõi välja mõned peamised punktid:

  1. Kogu Euroopas SARS-CoV-2 nakatumine väheneb, samuti haigestunute ja surnute hulk;
  2. On tulnud aeg rakendatud piirangute lõdvendamiseks;
  3. Piirangute lõdvendamise eelduseks on hea testimisvõimekus, nakatunute ja nende kontaktide kindlakstegemine ja riskigruppi kuuluvate isikute kaitsmine. Meditsiinisüsteem peab säilitama valmisoleku juhuks, kui olukord halveneb;
  4. Vähesed seroepidemioloogilised uuringud näitavad, et antikehade prevalents Euroopa populatsioonis on maksimaalselt 2-4%, nii et karjaimmuunsusest rääkida ei saa;
  5. Lapsed ei levita viirust täiskasvanutele;
  6. Vaktsiine ja ravimeid sellel aastal tõenäoliselt ei tule.


Tutvu raportiga Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse veebilehel. Kokkuvõtte autor on professor Irja Lutsar.

Mayo kliinik on andnud teada, et seoses COVID-19 pandeemia poolt põhjustatud ligi kolme miljardi suuruse kahjuga, on nad sunnitud kasutama mitmeid kulude kärpimise meetmeid. Meetmed hõlmavad muu hulgas ka 30 000 töötaja sundpuhkusele saatmist või ajutist töötundide vähendamist. Vaatamata kärpemeetmetele on kliinikul ikkagi tänavu oodata 900 miljoni dollari suurust puudujääki.
Sundpuhkused algavad mais ja jaotuvad ühtlaselt üle kogu aasta, nende pikkus sõltub osakonnast, kuid neid ei rakendata arstidele. Arste ootab 10%-line palgakärbe. Keskastme juhtidel on kärpe määraks 15% ja tippjuhtidel 20%.

Loe lähemalt www.beckershospitalreview.com lehelt.  Kokkuvõtte tegi Urmas Siigur. 

Lehele jõudvat sisu koordineerib Urmas Siigur kliinilise meditsiini instituudist koos teiste teadlastega mitmest muust meditsiiniteaduste valdkonna instituudist.

Lehe sisu võib ristkasutada, viidates Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste valdkonnale. 

#kestlikkus #teadus
Kuvatõmmis

Viimase kümne aastaga on õhukvaliteet märgtavalt paranenud

#teadus

Viimase kümne aastaga on õhukvaliteet oluliselt paranenud

kuigi õhukvaliteet Eestis on viimase kümnendiga pea veerandi võrra paranenud ja tervisemõjud vähenenud, põhjustasid õhusaaste peenosakesed ja lämmas
#teadus
D-vitamiin. Tartu Ülikool

Katsed hiirtega näitasid, et D-vitamiini puudus halvendab mälu