Aleksei Baburin kaitseb doktoritööd „Breast cancer incidence, mortality and survival in Estonia in the context of health care system changes and screening”

22. novembril kell 14.00 kaitseb Aleksei Baburin doktoritööd „Breast cancer incidence, mortality and survival in Estonia in the context of health care system changes and screening“ („Rinnavähihaigestumus, -suremus ja -elulemus Eestis tervishoiusüsteemi muutuste ja sõeluuringu kontekstis“).

Juhendajad:
Kaire Innos, Tervise Arengu Instituut
kaasprofessor Katrin Lang, Tartu Ülikool

Oponent: 
Janne Pitkäniemi, Finnish Cancer Registry (Soome) 

Kokkuvõte
Rinnavähk on Eesti naistel kõige sagedamini diagnoositav pahaloomuline kasvaja. Riiklik sõeluuring, mille eesmärk on rinnavähi varane avastamine ja seeläbi suremuse vähendamine, käivitati 2004. aastal, ent sihtrühma vanusevahemik on olnud soovitustega võrreldes kitsas ja osalusmäär madal.

Töö eesmärk oli hinnata rinnavähihaigestumuse, -suremuse ja -elulemuse pikaajalisi trende Eestis, vaadeldes neid ühiskonnas ja tervishoiusüsteemis toimunud muutuste ning sõeluuringuprogrammi rakendamise kontekstis.

Töös kasutati vähiregistri ja surma põhjuste registri andmeid, mida analüüsiti eri statistiliste meetoditega. Rinnavähihaigestumus on Eestis aeglaselt suurenemas, peamiselt varase staadiumi arvelt. Samal ajal on vähenenud kaugelearenenud rinnavähi haigestumus. Rinnavähisuremus on vähenemas alates 1990. aastate teisest poolest, kõige kiiremini 40–79aastastel naistel. Kui varasemates sünnikohortides suurenes suremus vanuse kasvades, siis sõeluuringule kutsutud sünnikohortides jäi suremus pärast sõeluuringu vanusesse jõudmist samale tasemele või hakkas vähenema. Sõeluuringu käivitamisele eelnenud perioodiga võrreldes vähenes sellele järgnenud perioodil suremus nii noortel kui ka sõeluuringu vanuserühma kuulunud naistel. Vanematel naistel suremus ei vähenenud. Rinnavähielulemus on viimase 30 aasta jooksul märgatavalt suurenenud kõigis vanustes. Staadiumite lõikes on enim paranenud III ja IV staadiumi elulemus.  

Tulemused viitavad, et hoolimata madalast osalusmäärast on sõeluuring koos teadlikkuse tõusu ning diagnostika ja ravi tõhustumisega olulisel määral aidanud kaasa rinnavähisuremuse vähenemisele Eestis. Et suremust veelgi vähendada, tuleb teha pingutusi riskiteguritega võitlemiseks, tagada kvaliteetse sõeluuringuprogrammi läbiviimine, lühendada viivitusi nende patsientide diagnoosimisel, kellel on juba tekkinud sümptomid ning tagada kaasaegsete ravimeetodite ja psühhosotsiaalse toe kättesaadavus kõigile vähipatsientidele.