Liisa Kuhi kaitseb doktoritööd „A contribution of biomarker collagen type II neoepitope C2C in urine to the diagnosis and prognosis of knee osteoarthritis“

29. augustil kell 14.00 kaitseb Liisa Kuhi doktoritööd „A contribution of biomarker collagen type II neoepitope C2C in urine to the diagnosis and prognosis of knee osteoarthritis“ („II tüüpi kollageeni neoepitoop C2C uriinis kui põlve osteoartriidi diagnoosimise ja kulu prognoosimise biomarker“).

Juhendajad:
professor Kalle Kisand, Tartu Ülikool

emeriitprofessor Agu Tamm, Tartu Ülikool 

Oponent:
professor Stefan Lohmander, Lund University (Rootsi).

Kokkuvõte
Osteoartriit (OA) on sagedasim liigeshaigus, tabades umbes poolt miljardit inimest maailmas. Põlv on üks peamisi kahjustuskohti. Haiguse kaasaegse käsitluse järgi arenevad kahjustused molekulaarsetest muutustest kuni kudede (kõhr, luu, sünoviaalkest, menisk, sidemed) struktuuri muutusteni. OA on aastate jooksul ebaühtlase kiirusega süvenev haigus, mille puhul stabiilsemad perioodid vahelduvad kiiremate muutustega, kulgedes varajases järgus haigustunnusteta. Seetõttu pakuvad kudede ainevahetuse muutusi peegeldavad molekulaarsed markerid varajast hoiatust koekahjustuse tekkest, võimalust hinnata haiguse kulgu ning tulevikus ka ravivastust. Kuna II tüüpi kollageen (Kol2) on kõhre peamine struktuurne komponent, on OA hindamiseks loodud mitmeid Kol2 lammutamist mõõtvaid teste. Käesolevas uurimuses hindasime uue OA biomarkeri, uC2C kasutusvõimalusi põlve OA (pOA) korral. uC2C on Kol2 lõhustumise neoepitoop C2C uriinis. Võrdlesime uC2C väärtusi röntgenleiu, kõhre otsese vaatlusleiu ja patsiendi kliinilise seisundiga, kasutades erinevaid statistilisi mudeleid. Selgus, et uC2C on hea kandidaat pOA varajase diagnostilise testi arendamiseks. C2C sisaldus tõuseb juba haiguse varajases  järgus ja see on seotud haiguse mitme põhiprotsessiga: kõhre lammutamise ja luukasviste tekkega põlveliigese eri osades. uC2C on hea progressioonimarker naistel–uC2C kõrgem algväärtus ennustab naistel suurepäraselt (>90%) pOA teket või süvenemist järgneva 3 aasta jooksul. uC2C tase on kõrgem suuremate röntgenmuutusete korral, seega uC2C tase on seotud pOA raskusastmega. uC2C väärtused on suurimad kOA lõppjärgus olevatel haigetel, kes jõuavad liigeseasenduseni suhteliselt noorelt (50-70 a. vanuses). Põlveliigese asendamise järgselt võib C2C eritumine uriiniga väheneda, suureneda või jääda muutumatuks. Seega ei peata liigesasendus paljudel juhtudel Kol2 lammutamist organismis ja OA on süsteemsem haigus kui seni arvatud. uC2C näib olevat naistel parem pOA biomarker võrreldes meestega.