Uuring: emaka limaskest võib naise vananedes raseduse nurjata

Seni on naise viljakuse muutumist vanusega uuritud enamasti munarakkude põhjal. Emakas kui teine oluline paljunemiselund on jäänud tagaplaanile. Nüüd osutavad Eesti teadlased, et 45. eluaastaks ei suuda emaka limaskest piisavalt kiiresti uueneda, et embrüot mitte ohtu seada. Tulemus võib aidata pakkuda vanematele naistele tõhusamat viljatusravi. Loe artiklit Novaatorist.

Üha rohkem peresid on otsustanud lapse saamist edasi lükata. Tõusuteel on üle 40-aastaste sünnitajate osakaal. Kui paljud noored ei soovi varem lapsi saada majanduslikel põhjustel või sobiva partneri puudumisel, siis osa paare otsustavad 40. eluaastates veel pesamuna kasuks.

Sündide edasilükkamine tähendab, et sel juhul on rasestumiseks suurema tõenäosusega vajalik meditsiiniline sekkumine, mis nõuab emotsionaalseid ja rahalisi lisavahendeid.

Mis on juba võimalik?

Hilisemas eas sünnitamiseks on mitu võimalust. Viimasel aastakümnel on muutunud kättesaadavaks munarakkude külmutamine, mis võimaldab munarakke külmsäilitada. Külmutatud munarakke saab kasutada lastetuse ravis, kui munarakud viljastatakse kehaväliselt IVF meetodi abil ja saadud embrüod siiratakse emakasse.

IVF protseduuris võib kasutada ka doonormunarakke, mis võimaldab naisel saada lapsi kuni 50. eluaastani. Mis aga on kõrgeim vanus, milleni on võimalik sünnitada? Läänemaailmas peetakse eetiliseks viljastada naisi doonormunarakkudega kuni 50. eluaastani. Siiski pole kõik nii lihtne.

Mitmed varasemad uuringud osutavad, et viljakusravi on üle 40-aastaste naiste seas oluliselt vähem tulemuslik. Paraku ei piisa vanuse mõju vältimiseks ainult munarakkude säilitamisest. Teise olulise elundina osaleb viljastumises ja raseduses emakas.

Munasari ja emakas esindavad inimkeha elundite kahte äärmust. Munasarjas leiduvad rakud tekivad iseomaselt juba looteeas, kuid pärast tüdruku sündi enam ei uuene ega jagune. Emakas seevastu koosneb rakkudest, mis jagunevad naise organismis suurima kiirusega: umbes sama kiiresti kui toimub vereloome ja uueneb nahk.

Emaka limaskest ehk endomeetrium, mis koheva koena vooderdab emaka sisemust, on üks kiiremini uuenev kude organismis. See tekib igas menstruaaltsüklis uuesti, et pakkuda arenevale embrüole – juhul kui toimub munaraku viljastumine – keskkonda, mis aitab embrüol ja lootel areneda kuni lapse sünnini.

Munasari seevastu on naise kõige aegkriitilisem elund. Munarakud tekivad juba looteeas, kui tüdruk-lootel on munasarjades kuni kaks miljonit munarakku, mis hakkavad hävinema juba enne tema sündi. Puberteedieaks on tüdrukul alles vaid ligikaudu pool miljonit munarakku. Seejärel küpseb iga kuu üks või kaks munarakku, mis vabanevad munasarjast ja on võimelised viljastuma.

Suurem osa munarakkudest hävib ilma, et need munasarjast vabaneks. Need põhjustavad naisel 50. eluaastaks menopausi, mil munarakkude arv munasarjades on langenud alla kriitilise piiri. Lisaks on munarakkude hävimine ajas kiirenev protsess. Kuigi levinud on arvamus, et naine on viljakas kuni menopausini, hakkab naise munarakkude hulk ja geneetiline kvaliteet tegelikult kiiresti langema juba 10–15 aastat enne menopausi.

Kui munarakkude kvaliteet ajas halveneb, tekivad rakkudes geneetilised muutused ehk mutatsioonid. Vanusest tingitud muutused munarakkudes väljenduvad ennekõike kromosoomide arvu muutustes: munarakkude küpsemise käigus peab rakus kromosoomide arv vähenema poole võrra.

Noortel naistel väheneb kromosoomide arv munarakkudes täpselt poole võrra. Vanematel naistel seevastu ei ole vähenemisprotsess enam täpne. Neil tekib kromosoomide arvus muutuseid, mis viivad näiteks lisakromosoomi esinemiseni munarakkudes ja lootel. See omakorda võib põhjustada raseduse katkemise või haige lapse sünni.

Emakas on jäänud munasarjade varju

Viimase ajani keskendusidki naise vanuse mõju uuringud munarakkudele ja munasarjale. Emaka vananemist on uuritud vähem. Huvi emaka vastu on olnud väiksem, kuna IVF-protseduuris noorte naiste doonormunarakke kasutades on rasestumise tõenäosus vanematel naistel olnud küllaltki kõrge. See viitab, et naise vanus võib räsida emaka kvaliteeti oluliselt vähem kui munasarjade tööd.

Nüüd võimaldab aga molekulaarsete tehnoloogiate kiire areng tuvastada kindlaid muutusi, mis toimuvad vanuse kasvades just emakas. Uuemad uuringud viitavadki võimalikkusele, et vanus kahjustab emaka talitlust, mistõttu on vanemas eas rasestumise tõenäosus väiksem.

Tartu Ülikooli Kliinilise meditsiini instituudi teadlased koostöös Celvia CC AS, Hollandi Maastrichti ülikooli reproduktiivgeneetika rühma ja Rootsi Karolinska ülikooli teadlastega võtsid oma uues töös samuti luubi alla emaka ja täpsemalt emaka epiteelkoe. Nad uurisid, kuidas naise vanus kahjustab koe talitlust nii, et embrüo ei saa enam kinnituda emaka limaskestale.

Töörühm avaldas ajakirjas Human Reproduction Open tulemused, mis kinnitavad et üle 45-aastastel naistel on emakas toimunud epiteelkoe rakkudes olulised muutused.

„Emaka limaskesta ehk endomeetriumi epiteel koosneb siledatest ja ripsrakkudest. Endomeetriumi epiteel on esimene rakukiht, mis puutub pesastuva embrüoaga kokku raseduse alguses. Seetõttu on epiteelis toimuvad muutused viljakuse seisukohast alati suure tähtsusega,“ selgitab töö esimene autor Marina Loid.

Töös analüüsis ta koos kolleegidega üle 45-aastaste patsientide koeproove võrreldes alla 30-aastaste viljakuse tipus olevate naiste proovidega. Analüüs näitas, et vanemate naiste epiteeli kuhjuvad vananenud rakud, millest normaalne endomeetrium peaks igakuise uuenemise käigus vabanema. Teisisõnu ei suuda kude enam piisavalt kiiresti uueneda.

„Vanemate naiste epiteelis leitud kõrgem vananemise markeri p16-valgu avaldumine viitab muutustele rakkude jagunemises ja eristumises,“ osutab Loid. Varasemast on teada, et sellised muutused võivad mõjutada rakkude talitlust. Lisaks viitab tavapärasest suurem ripsrakkude osakaal epiteelis Loidi sõnul, et hormoonravi ajal võib kehas just epiteelkoes midagi viltu minna.

Tööd juhtis TÜ Kliinilise meditsiini instituudi professor Andres Salumets, kes täidab professorikohta ka Rootsi Karolinska Ülikoolis. Salumetsa sõnul oli uuringu eesmärk seletada emaka vananemisega seotud vastuolulisi tulemusi, kasutades uusimaid molekulaarseid ja bioinformaatika meetodeid.

„Maastrichti ülikooli teadlased töötasid välja mudeli, millega on võimalik hinnata kõigi, s.h väga haruldaste rakupopulatsioonide osakaalu, kasutades koe geenide avaldumise profiili,“ kirjeldab Salumets. Rahvusvaheline konsortsium võimaldas tema sõnul teha mitmekülgset uuringut: selgemaks said endomeetriumi vananemise taga olevad protsessid ja nende järk-järguline muutus naise organismis.

Patsientide jaoks tähendavad tulemused uurijate sõnul, et tulevikus saab kohandada vanematele naistele pakutavat viljatusravi vastavalt nende vajadustele. See tähendab, et ravi muutub tõhusamaks.