Arstide ja õdede koolitamine üksi tervishoiukriisi ei lahenda, vaja on kaasata ka patsiendid

Kogu tervishoiusüsteemi ootavad ees suured muutused. Praeguste probleemide lahendamiseks ei piisa ainult arstide, õdede ja muude spetsialistide juurde koolitamisest. Tähtis on parendada elanikkonna üldist terviseteadlikkust ja muuta töökultuuri, et praegused meedikud ei lahkuks ning uued tahaksid juurde tulla.

Praegu on üle kolmandiku Eesti arstidest üle 55 aasta vanad. Kutsekoja OSKA aruanne näitas, et kümne aasta pärast on meil 140 arsti vähem. Õdede arv väheneb sama ajaga suisa 700 võrra. Teised prognoosid on veelgi pessimistlikumad. Põhja-Eesti Regionaalhaigla kestliku arengu teenistuse juhataja Priit Tohver märkis, et seejuures ei ole tervishoiuteenuste nõudlus vähenemas. Eesti ühiskond vananeb: viiendik meie rahvastikust on üle 65-aastased ja sellega kaasneb haiguskoormuse kasv. Saab olema vähem neid, kes ravi osutavad, ja rohkem neid, kes ravi vajavad.

Patsientide kaasamine

Juba praegu on suurendatud nii arstide kui ka õdede vastuvõttu. Tartu Ülikooli residentuuriprodekaani, TÜ kliinikumi naistearsti Helen Reimi sõnul peaksime kaasama patsiente senisest enam ennetustöösse ja edasi ka raviteenuse osutamisse. „Inimesed võiksid olla rohkem teadlikud oma tervisest, eelkõige selle hoidmisest, et tervena elatud aastaid oleks rohkem. Üldhariduskool saab valmistada noori ette, et märgata iseenda ja oma lähedaste tervisehädasid ning osata liikuda ja toituda oma tervist hoidval ja arendaval viisil. Näiteks oleme õppinud elustamise ABC-d ligimeste aitamiseks,“ rääkis Reim.

Tartu Ülikooli majanduse modelleerimise õppetooli juhataja Andres Võrk sõnas, et meid ümbritsev keskkond soodustab ülekaalulisust aina enam ning see tähendab suuremat koormust meditsiinisüsteemile. Küll aga saavad meid aidata innovaatilised lahendused. „Tänu tehnoloogiale on meil olemas kogu informatsioon enda ja oma geenide kohta ning nutiseadmed koguvad andmeid magamise, toitumise ja füüsilise aktiivsuse kohta. Samuti aitavad inimeste käitumist muuta majanduslikud stiimulid, näiteks nii-öelda limonaadimaks ja tervislike toidukaupade käibemaksu vähendamine.“

Priit Tohver märkis, et Maailma Majandusfoorumi globaalse riskiaruande järgi ohustab meid teist aastat järjest kõige enam valeinfo. Mitte kunagi pole inimestel olnud võimalust otsida nii palju terviseinfot kui praegu. On tähtis, et tervishoiutöötajad aitaksid inimestel suures infotulvas hakkama saada ja ära tunda teaduspõhist teavet. Inimesed võiksid osata end aidata juba enne arstiga kohtumist.

Karolinska Instituudi teadur Mairi Savage rääkis lähemalt sellest, kuidas lahendati olukord Rootsis, kus olid samuti erakorralise meditsiini osakonnad (EMO-d) ülerahvastatud. „Neil on välja töötatud telefoninõuandla numbriga 1177, kus töötavad väga kompetentsed õed. Nemad saavad vaadata patsiendi haiguslugu ja öelda täpselt, kas inimene saab end ise aidata, peaks minema perearstile või hoopis EMO-sse. Rootslased väga usaldavad seda nõuandlat ja aastate jooksul on neil tekkinud harjumus enne haiglasse pöördumist sinna helistada. Eestis on ööpäev ringi avatud ämmaemanduse ja perearsti nõuandeliin.“

Töökultuuri muutmine

Nii meditsiinitöötajaid koolitavad kõrgkoolid kui ka nende hilisemad tööandjad peavad tähelepanu pöörama sellele, kuidas luua praegustele ja tulevastele tervishoiutöötajatele võimalikult hea töökultuur, et nad töölt ei lahkuks ja läbi ei põleks. Helen Reimi sõnul pole Eesti nii rikas, et saaks lubada ühegi meediku lahkumist. Hoolimata bürokraatlikest ja logistilistest ebamugavustest tuleb olla paindlik, näiteks siis, kui noor arst alles otsib oma kohta ja soovib eriala vahetada. „Tähtis on see, et need, kes on tulnud tervishoiusektorisse, leiaksid kindlasti endale koha, sest tööpõld on väga lai.“

Andres Võrk lausus, et ökonomistina on ta näinud, kuidas aja jooksul on inimeste ootused oma töökohale kõvasti muutunud. „Varem oli normaalne, et inimene käis tööl kaheksast viieni ja arstid tegid öövalveid lisaks. Mõni IT-spetsialist käib kontoris korra nädalas ja ülejäänud aja töötab kodus. Arst soovib võib-olla samasugust paindlikkust ja sellega peab tööandja tulevikus arvestama.“

Tartu Ülikooli viienda kursuse arstitudeng Karl-Sten Kõrgmaa lisas, et see mitte pole tulevik, vaid tegelikult tuleb sellega arvestada juba praegu. Tema sõnul on tervishoiuvaldkonnas saanud tavaliseks teha 1,5 kohaga tööd, kuid juba praegused lõpetajad suudavad nii töötada võib-olla vaid mõne aasta, mitte pikemalt. „Ta ei taha olla haiglas terve elu, vaid ka normaalse inimese kombel elada,“ ütles Kõrgmaa.

Tihtipeale pole meditsiinivaldkonna juhid juhtimist õppinud. Savage nägi Karolinska Instituudis töötades, et lahkumise peamine põhjus on halb juhtimiskultuur, mis võib luua ebameeldiva töökeskkonna. Tema sõnul vaadatakse praegu tervishoius juhtimist kui kaasuvat nähtust kliinilise töö kõrval. Tippjuhid on sageli ka arstid, kuid tegelikult on see hea spetsialisti oskuste raiskamine ja lõpuks ei ole võimalik kaht tööd samaväärselt teha. „Rootsis pole arstidest juhid täiskohaga juhid, nad teevad 30% ulatuses arstitööd. Haiglasüsteemis on vähe administratiiv- ja tugipersonali, et suurem osa ressurssidest läheks patsientide peale. Samas on selle tagajärg see, et arst, kes on juht, tegeleb hoopis töögraafiku kokkupanemisega. Neid ülesandeid tehakse õhtul, lõunapausil ja nädalavahetusel. Oma inimestega suhtlemiseks aega ei leita,“ selgitas Savage.

See tõstatab küsimuse, kas tervishoius töötav tippjuht peab tingimata olema arst. Probleemi teine pool on vähene suhtlemine oma töötajatega. „Ma näen ikka ja jälle, et meie juhid pole hästi tööks ette valmistatud,“ ütles Savage. „Juhtimine on sageli rohkem haldamine: juhid on hõivatud aruandluse ja koosolekutel käimisega, mitte suhtlemisega. Tähtis on näha, mida oma inimesed teevad, kuidas neil läheb ning milliseid tingimusi neil on vaja, et oma tööd hästi teha. Me ei arene seminaridel ja loengutes, vaid igapäevatöös oma inimestega kohtudes.“

Töötingimuste parandamine on pikk protsess, millega tervishoiusüsteem vaikselt kohaneb. Ka 20–40 aastat tervishoiusektoris töötanud arst soovib praegu teistsugust töökeskkonda. „Paindlikku mõtlemist tuleb juurutada ka meie väga kogenud kolleegide seas,“ sõnas Mairi Savage.

Artikkel on kirjutatud Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse vestlusõhtu „Mitut meedikut päriselt vajame“ põhjal.