Lutsar: koroonakogemus muudab hirmsaks ka hooajalised viirused

„Sündroom nimega „Hiina ja viirused“ on päris levinud. Minu arusaamise järgi pärineb kogu see asi sotsiaalmeediast. Suured organisatsioonid, nagu Maailma Tervishoiuorganisatsioon, millel on kindlasti võimekus seda infot kontrollida, pole andnud mingit ohuteavitust või infot selle kohta, nagu leviks Hiinas mingi uus haigus või oleks mõne haiguse väga laialdane puhang,“ selgitas Lutsar. 

Professori sõnul selgitavad hiinlased ise olukorda talvise perioodiga, mil hingamisteede viirusnakkusi on nagunii rohkem ja haiglad on pigem täis kui tühjad. Lisaks on haigeid võrreldes eelmise aasta sama perioodiga isegi vähem. „Kui piirangud ära kadusid, olid ju Hiina haiglad samamoodi täis, tookord küll koroonaviiruse tõttu. Talvel ongi haiglas rohkem ülemiste hingamisteede haigustega inimesi, eriti lapsi. See pole väga suur uudis,“ lisas ta.

Ehkki avalikkuse tähelepanu alla sattus metapneumoviirus (hMPV), pole Lutsari hinnangul päris kindel ka väide, nagu leviks laiemalt just ja ainult see viirus. Näiteks räägiti sügisel palju Kongo Demokraatlikus Vabariigis levivast tundmatust haigusest. Seepeale moodustatud ekspertrühma analüüsist selgus, et tegemist oli aga teada-tuntud malaariaga. Osa inimesi oli nakatunud lihtsalt samal ajal ka hingamisteed sihikule võtvate gripi, koroona- või adeno- ja rinoviirustega. 

Mis loom see metapneumoviirus ikkagi on?

hMPV ehk inimese metapneumoviiruse lähim sugulane on lindude metapneumoviirus (aMPV). Esmakordselt leiti seda 1978. aastal kalkunitelt ja hiljem ka kanadelt. Nakatunud lindudel oli peamine sümptom kaelaturse. Peale lindude see viirus teisi loomi ei nakatunud. Inimeste metapneumoviirus oli Lutsari sõnul juhuslik leid. Selle tuvastamiseni viisid tervelt hulgalt noortelt võetud ninaneelu proovid. Nende pealt kasvatatud viiruskultuuride üksikasjalikul uurimisel leidsid teadlased, et tundmatu haigustekitaja erineb lindude metapneumoviirusest.

Praeguseks on teada, et hMPV põhjustab kergemat tüüpi haigust, mille peamised sümptomid on köha-nohu ja harvematel juhtude ka alumiste hingamisteede nakkused. „Inimeste viirustest on talle kõige lähedasem ortopneumoviiruste hulka kuuluv RSV. Haiguspilt võib olla sarnane, aga RSV on tunduvalt tõsisem hingamisraskusega kulgev viirushaigus,“ selgitas Lutsar. 

Lutsari sõnul on viiendaks eluaastaks metapneumoviiruse nakkuse vähemalt ühe korra läbi põdenud suurem osa inimestest. Ehkki viiruse vaktsiini arendamisega tegeletakse, tehakse seda võrdlemisi loiult, mis räägib ennekõike haiguse kergusest.

Terviseameti gripikeskuse peaspetsialisti Olga Sadikova sõnul registreeritakse Eestis aastas ligikaudu 300 hMPV juhtumit, peamiselt sügis- ja talvekuudel. Kui 2023. aastal oli juhtumeid 256, registreeriti neid mullu 288. Enamik neist esines samuti sügis- ja talveperioodil.

Detsembris jõudis tervisemeti raamatusse 24 juhtumit. Neist 39 protsenti vanuserühmas 0–4 aastat ja 35 protsenti 60 aastastel ja vanematel. Muudes vanuserühmades olid vaid üksikjuhtumid. Sarnast vanuselist jaotust täheldati ka 2023. aastal.

Millal perearst proovi võtab? 

Kokku liigub viiruste hooajal ringi ligikaudu 200 erinevat inimesi nakatavat viirusetüve. Seetõttu vaevab ka inimesi tihti uudishimu teada saada, mis „katk“ neil seekord täpsemalt kallal on. Millal on aga selle teada saamiseks proovi võtmine õigustatud?

Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessori Marje Oona sõnul tuleb eristada mündi kaht poolt: seiret ja arstide argitööd. 

Üleriikliku seire tarbeks teevad terviseametiga üle terve Eesti koostööd kindlad perearstikeskused. Kui inimene seal ülemiste hingamisteede viirusinfektsiooni nähtudega vastuvõtule tuleb, võetakse talt alati proov ja hinnatakse selle alusel, kuidas ja missugused viirused levivad parasjagu Eestis.

Olga Sadikova sõnul uurivad ja jälgivad nad ka inimese metapneumoviiruse levikut ülemiste hingamisteede ägedate respiratoorsete nakkuste valimipõhise uuringu ehk sentinelseire kaudu. hMPV on üks kaheksast patogeenist, mida iganädalaselt uuritakse. Selle tarbeks saavad seirega liitunud tervishoiuteenuse osutajad analüüsimiseks valiku proove, mille kaudu tehakse järeldus, millised haigustekitajad hetkel Eestis ringlevad.

Irja Lutsari hinnangul on seire kaudu teadmiste parandamine igal juhul vajalik. „Me ei saa alati võtta aluseks seda, et Inglismaal on üks viirus ja Saksamaal teine ning teha järeldust, et meil on täpselt sama olukord. Viirused liiguvad ühelt maalt teise. Kahjuks olen terviseametist küll aru saanud, et selle seirega meil just väga hästi ei lähe,“ selgitas professor. 

Selleks, et meil levivatest haigustest paremat pilti saada, soovitab Lutsar liituda kõigil Tartu Ülikooli mikrobioloogia instituudi ja terviseameti Gripiradariga. Uuringu mõte on registreerida iganädalaselt Eesti elanike haigussümptomid ning see, millises keskkonnas, olgu see näiteks mõni rahvarohkem koht või inimese enda kodu, ta oma päevi mööda saadab. 

Arstide argitöö

Perearstide igapäevatöö käigus võtavad nad ka proove, et teha analüüse ja uuringuid, millest sõltub patsientide ravi ja heaolu. 

„Tegelikult pole meil enamiku viirusnakkuste korral ravis üldse olulist vahet, kas tegemist on paragripi, adenoviiruse või metapneumoviirusega. Nendele viirustele ei ole nagunii toimivat ravi. Kui inimesel on nohu ja kurguvalu või harvemal juhul bronhiit, siis vaatame seda, kas patsient vajab mingisugust toetavat ravi. Ehk tegelikult ei muutu ravis eriti midagi, millise viirusega täpselt tegemist on,“ selgitas Marje Oona. Antibiootikumid ei aita viiruste vastu niikuinii.

Oona sõnul on mõnikord proove siiski vaja riskirühma patsientidelt, kes põevad näiteks grippi või COVID-it. Nende jaoks on olemas ka ravivõimalused.

Lutsar kinnitas, et testimise vajadus sõltub ennekõike sellest, kas inimene vajab kohest viirusvastast ravi, kuulub riskirühma või on oht raskekujulise haiguse tekkeks. Muidu tervetele inimestele antiviraalsete ravimite laialdasemal välja kirjutamisel suureneb oht mutatsioonide tekkeks, mille tõttu viirus enam ravile ei allu. „Samas peab mainima, et uuringutest, mida suured riigid iga aasta oma viirustega teevad, suurt resistentsust kuskilt välja ei ole tulnud,“ lisas professor.

Arst võib võtta proove ka juhul, kui pole päris selge, kas nakkusega kaasnenud sümptomite taga on bakter või viirus. Kui kliiniline pilt esialgu selgust ei anna, võibki abi olla vereanalüüsist. Samas ei selgitata sel juhul välja viiruse konkreetset tüüpi, vaid otsitakse toetavaid tunnuseid viirus- ja bakternakkustele. 

„Kui on lihtsalt nohu, ülemiste hingamisteede infektsioon või ka bronhiit, siis selle kohta teame, et need on ikkagi viirusnakkused. See eristamine on meil eelkõige oluline näiteks kopsupõletike või muude infektsioonide korral. Kui aga patsienti huvitab lihtsalt see, kas tegemist on rinoviiruse ühe või teise tüvega, siis pole see ilmselt päris see, millele tervisekassa nappe ressursse kulutama peaks,“ lisas Marje Oona.

Olga Sadikova sõnul pole terviseamet praeguste andmete põhjal Eestis hMPV ebatavalist kasvu ega puhanguid täheldanud. Inimese MPV võib avalduda sarnaselt teiste hingamisteede haigustega, alates nohust ja köhast kuni palaviku ja hingamisraskusteni.

Artikkel avaldati 10. jaanuaril Novaatoris.