Euroopa innovatsioonilõhe sulgemist pärsib liigne hoogtöö
Ehkki vanu ja uusi Euroopa Liidu liikmesriike lahutava innovatsioonilõhe vähendamiseks on loodud mitmeid meetmeid, süveneb see jätkuvalt. Eluteadustele keskendunud analüüs viitab, et Lääne-Euroopa talentide impordi asemel tuleks panna rohkem rõhku kohaliku oivalisuse turgutamiseks, kirjutab Novaator.
Täpsemalt keskendusid uute liikmesriikide tippteadusasutusi koondava Alliance4Life eksperdid Euroopa Liidu laiendamismeetmele. Muu hulgas hõlmavad need läbi täiendava koostöö uute tippkeskuste loomist, silmapaistvate teadlaste uude Euroopasse meelitamist ja teatud valdkondade otsesidemete loomist. "Laiendamismeetmed muutusid väga populaarseks seitsme-kaheksa aasta eest ning sinna investeeriti rohkelt nii poliitilist kapitali kui ka raha. Samas nägime igal aastal, kuidas nendega sihikule võetud innovatsioonilõhe kõigi mõõdikute alusel kasvab," nentis Toivo Maimets, Tartu Ülikooli rakubioloogia professor.
Hiljuti ilmunud analüüsis uuris ta koos Heidi Ann Erbseniga, millised on olnud huvirühma Alliance4Life'i 12 liikme senised kogemused. Kuigi iga riiki esindab vaid üks teadusasutus, tehakse seal reeglina lõviosa valdkonna tippteadusest. Erbsen nentis, et uuemate liikmesriikide võimekus instrumentidest kasu lõigata erineb oluliselt. Mõnel pool ei õnnestunud meetmete raames üldse edukalt toetust taotleda. Teistel juhtudel polnud edukusemäära hindamiseks tarvilikku infot üleüldse olemas. Seeläbi kujutasid luubi alla võetud asutused kogemust ikka ja jälle õpiprotsessina.
Teadur nentis seetõttu, et meetmete tõelise mõju hindamiseks tuleb neile veel aega anda. Mööda ei saa vaadata riikliku toe olulisusest. "Euroopa rahastusskeemide eripäradega kohanemine ja nende tundma õppimine võtabki aega. Kuid kasvõi Euroopa teadusruumi õppetoolide (ERA) loomisele vaadates sõltub riigist väga palju. Asutused võivad olla küll ise väga tugevad, aga kui nad ses osas riigilt tuge ei saa, polegi midagi teha," leidis Erbsen. Teisisõnu on oluline, et eri tasanditel saadaks asjast aru samamoodi. Eesti näitab tema sõnul teistele hilisematele EL-iga liitunutele eeskuju. Analüüsi peamise järeldusena tuleks aga Lääne-Euroopast oivalist teadustööd tegevate inimeste meelitamise kõrval pöörata rohkem tähelepanu kohaliku tippteaduse edendamisele.
Analüüsi peamise järeldusena tuleks aga Lääne-Euroopast oivalist teadustööd tegevate inimeste meelitamise kõrval pöörata rohkem tähelepanu kohaliku tippteaduse edendamisele.
"Senise loogika alusel tuleb eksportida lääne ülikoolide oivalisust EL-13 riikidesse ja loota, et see siin end laiali ajab. Oleme aga näinud, et see ei tööta. Utreeritult, kui sel viisil siia imporditud inimesed just siin ei abiellu, võivad nad ühel päeval otsustada, et kodus on ikka parem," viitas Maimets.
Tema hinnangul on taotletud oivalisus uute liikmesriikide ülikoolides juba olemas. Seda tuleb lihtsalt turgutada. "Selle asemel, et midagi importida, soovitame me, et oivalisust tuleks kasvatada kohapeal. See on palju jätkusuutlikum," laiendas professor.
Samale rõhus Erbsen, tuues näitena ERA-õppetoolid. Olemasolevate skeemide kohaselt on tagatud neile rahastus viieks aastaks. "Pärast seda on raha otsas ja siia toodud teadlane läheb tagasi koduriiki või pensionile. Loodud kompetentsi hoidmiseks peaksid suutma ülikoolid, kohalikud teadusagentuurid ja riigid piisavalt ette mõelda, kuidas tagada seatud eesmärkideni jõudes rahastus ka järgnevateks aastateks," sõnas teadur.
Loodud kompetentsi hoidmiseks peaksid suutma ülikoolid, kohalikud teadusagentuurid ja riigid piisavalt ette mõelda, kuidas tagada seatud eesmärkideni jõudes rahastus ka järgnevateks aastateks.
Maimetsa sõnul tuleks täpsemalt üle vaadata sedagi, milleks praegu raha kasutatakse. "Suur osa laiendamismeetmete rahast oli nn pehme raha. Seda kulutati reisimiseks, kohtumisteks ja võrgustike loomiseks. Need kõik on väga tähtsad, aga selle jaoks oli vähemalt biomeditsiini vallas juba varem mitmeid võimalusi. Suurem osa projektirahast peaks minema töö tegemiseks, palkade maksmiseks, reagentide jms ostmiseks," laiendas professor oma mõtet.
Teisisõnu, kui ülikoolis ei tehta huvitavat teadust, pole huvitatud keegi ka sidemete loomisest, ükskõik kui palju selleks vaeva näha. Lisaks eeldab eluteaduste vallas uute uurimissuundade arendamine ja vanade uuele tasemele viimine tihti väga kallite seadmete ostmist. Erbseni sõnul oli sellega seonduv asutuste üks peamisi kaebuseid.
... kui ülikoolis ei tehta huvitavat teadust, pole huvitatud keegi ka sidemete loomisest, ükskõik kui palju selleks vaeva näha
"Paljude laiendamismeetmete puhul on suurem riigipoolne investeering vältimatu, kuid alati pole sugugi selge, kas hangitava aparatuuri hooldamiseks jätkub pikas plaanis raha. Me ei saa kirjutada selle kasutamiseks igal aastal uut taotlust," sõnas teadur. Selliste olukordade eos vältimine eeldab EL-i, riigi ja ülikoolide-instituutide senisest tihedamat koostööd.
Praegu käimas olevas üheksandas raamprogrammis "Euroopa horisont" moodustavad uue Euroopa järeleaitamiseks mõeldud laiendamismeetmed programmi eelarvest ligi kolm miljardit eurot. Nii on nende maht võrreldes eelmise eelarveperioodiga peaaegu kolmekordistunud. "See oli väga selgelt poliitiline otsus. Olen kindel, et sellega kaasnevaid meetmeid suudetakse jooksvalt vastavalt tagasisidele parandada ja me ei pea ootama 2027. aastani," avaldas Maimets lootust.
Isegi kui Ida-Euroopa ei jõua lääneriikidele teaduse ja innovatsiooni vallas järele üleöö, pole tema sõnul põhjust meelt heita. "Saksamaa ei alustanud 1950. aastatel mitte nullist, vaid miinus-nullist, kuid praegusel ajal on seal oivalisi uurimisasutusi, ülikoole ja instituute suurel hulgal. Miks ei peaks suutma meie sama teha?" küsis professor retooriliselt.
Seejuures võib hellitada küll mõtteid spetsialiseerumisest, kuid ülejäänud erialad teaduse vallas hooletusse jättes hakkab Eesti väiksuse tõttu Maimetsa hinnangul väga kiiresti kannatama ülikooliharidus.
Tutvu Alliance4Life ülevaatega täies mahus.
