Ülikooli ja sotsiaalministeeriumi korraldatud mõttekojal arutleti ravimiteaduse tuleviku üle

Teisipäeval kogunesid Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi ja sotsiaalministeeriumi eestvedamisel mõttekojale „Ravimiteadus Eestis – kellele ja miks?“ ravimisektori erinevad osapooled. Koos arutleti, millist ravimiteadust Eesti vajab ning kuidas seda arendada, et vastata kõige paremini ühiskonna ootustele.

Sündmuse korraldaja, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi juhataja ja füüsikalise farmaatsia professor Karin Kogermann ütles, et mõttekoja osalejate hinnangul võiks ülikoolis õppimine anda 30-50 protsenti ettevalmistusest. Olulist rolli mängib eriala lõpetaja motivatsioon ja varasem kokkupuude ravimisektori valdkondadega. „Praegu tuleb Euroopa Liidu direktiivi kohaselt proviisoriõppe üliõpilasel läbida kuus kuud apteegipraktikat, mistõttu kokkupuude muude ravimi valdkondadega on teoreetiline ning ei pruugi anda täit arusaama muudest karjäärivõimalustest. Erinevad ravimi- ja tervishoiu sektori osapooled ootavad, et üliõpilasel avaneksid praktika võimalused juba teisel kursusel ning see ei peaks piirduma ainult apteegiga,“ selgitas Kogermann.

 Mõttekoja esimene osa oli pühendatud ravimispetsialisti rollile tervishoiusüsteemis. Perearst Argo Lätt rääkis koostöövõimalustest proviisorite ja farmatseutidega elanikkonna ravimikasutamise parandamisel. Ta tõi mitmeid näiteid ravimikasutamisega seotud probleemidest, kus proviisorid saaksid ja võiksid kandvama rolli võtta. Eriliselt rõhutas ta ravimite kasutamise hindamise teenust ehk patsientide ravimialast nõustamist konkreetse ravimite võtmise osas.

Proviisor ja farmatseutilise ettevõtluse nooremlektor Kristiina Sepp tõi oma ettekandes välja proviisorite erialased kompetentsid ja pädevused, mis sageli apteegi jaemüügi kuvandi tõttu jäävad tähelepanuta ja täit rakendamist tervishoiusüsteemis ei leia. „Ravimispetsialistide ja apteekide integreerimise tervishoidu on vajalik selleks, et paremini hakkama saada tervishoiusüsteemi väljakutsetega. See tähendab pakkuda tõhusaid lahendusi just apteegis, kuhu inimesed tervishoiusüsteemis ennekõike satuvad – 94 protsenti täiskasvanud elanikkonnast külastab vähemalt kord poolaastas apteeki,“ ütles Sepp oma ettekandes.

Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi juhataja Karin Kogermann sõnas, et mõttekoja ümarlauas tõdeti, et vajalik on uurida, mida ootab patsient apteegilt, sest tegelikkuses seda ei teata. „Tuleb parendada koostööd perearstide ja teiste tervishoiutöötajatega, millele aitaks kaasa ühtne infoväli ja omavahelised konsultatsioonid. Proviisor võiks olla esmatasandi tervisekeskustes või hooldekodudes oluline spetsialist. Proviisori kaasatusega paraneks hulgiravimikasutajate ravimite võtmine ning ravimispetsialist oleks ka tõhusaks nõuandjaks teistele tervishoiutöötajatele, kes ravimi määravad või välja kirjutavad. Samuti saab proviisoreid kaasata tervise edendamise tegevustesse kohalikes omavalitsustes ja koolitervishoius,“ kõneles Kogermann.

Mõttekoja teine osa oli pühendatud ravimitööstusele, alates ravimi arendamisest ja lõpetades selle tootmisega. Ettekande tegi Helsingi ülikooli professor Mart Saarma, kes rääkis oma kogemusest teadlase ja ravimiarendajana. Ta rõhutas vajalikkust oma teadustööd viia praktiliste rakendusteni ning tõi näiteid, kuidas on võimalik teha paralleelselt tipptasemel teadust ja arendada edasi ravimitega seotud ettevõtlust. Tema sõnul on ravimiteaduses väga oluline tugev baasharidus, mis Tartu Ülikoolis on väga kõrgel tasemel.

Teise ettekande tegi Kaisa Naelapää, kes töötab Taanis Novo Nordiski ravimi arendamise ja tootmise ettevõttes. Tema rõhutas ravimiteadlase erinevaid tööalaseid võimalusi, kus ülikool annab 10 protsenti ettevalmistusest, kuid kogu ülejäänu tuleb tööandja ja enesearengu käigus. Naelapää näitas oma kogemuse põhjal, et valides töökohaks ravimitööstuse, saab ravimiteadlane ka ühes ettevõttes valida endale väga erinevaid töökohti ning jätkata enda pidevat arendamist. 

Karin Kogermnn ütles, et Eestis on olemas inimesed, keda huvitab ravimiteadus ja selle tulevik. „Tähtis on kaasata erinevate valdkondade esindajaid ja kogemustega kolleege ka mujalt maailmast, et leida koos viise valdkonna arendamiseks ning ühiskonna ootustele vastavate ravimispetsialiste koolitamiseks.“