Dekaan Lember: digipädevus väljendab eri teaduskeelte kombineerimist

22. jaanuaril kohtusid meditsiiniteaduste valdkonna õppejõud ja üliõpilased veebisilla teel, et arutada konverentsil „Quo vadis, meditsiiniteaduste digipädevus?“, kuidas arendada digipädevust arsti- ja hambaarstiteaduses, proviisoriõppes, sporditeadustes ja füsioteraapias ning rahvatervishoius ja õendusteaduses.

Konverentsi sissejuhatuses rääkis meditsiiniteaduste valdkonna dekaan Margus Lember, mis tähendust omab digi praegustele arstidele.

Digi või pikemalt digitaalne pärineb ladinakeelsest sõnast digitus, tähendades sõrme. Meditsiinis on see tähtis olnud läbi ajaloo.

Digitalis purpurea ehk punane sõrmkübar oli tuntud südameravim mitu sajandit, positiivse inotroopse ja antiarütmilise toimega glükosiid, mida saadi punase sõrmkübara lehtedest. Vanemad arstid mäletavad digitaalise pulbrit, mis oli käigus paralleelselt hilisema digoksiiniga, mis on küll praegu oma senise rolli minetanud.

Kõik arstid teavad ka digitaalset uuringut, mis on kasutusel lühendina per rectum tehtavast digitaalsest uuringust: see on haige uurimise meetod, kus uurija viib oma nimetissõrme patsiendi pärakusse eesmärgiga palpeerida päraku piirkonda ja eesnääret, on efektiivne skriining eesnäärmehaiguste diagnostikaks, pärasoole kasvajate ja veenikomude kindlakstegemiseks. Oluline on kasutada kummikinnast ja lubrikanti. See, mis kindale jääb, omab ka tähtsust – võimaliku verejooksu tuvastamisel. Selles tähenduses digitaalmeditsiin ei ole väga atraktiivne, kuigi on jätkuvalt vajalik.

Kui me räägime täna digipädevusest, siis konverentsi korraldajatel ilmselt ei tulnud mõttessegi puudutada äsjanimetatud digitaalmeditsiini aspekte, sest me tahame olla moodsad ja käia ajaga kaasas. Vanad asjad ununevad või ei teata neid üldse. On selge, et inimajju see kõik sisse ei mahu või vähemalt ei ole see enamikul aktiivne teadmine, sest seda pole vaja kogu aeg teada.

Kes oleks aga see, kes mäletaks kõiki maailma teadmisi ja suudaks neid ka kasutada, sealhulgas ka digitaalmeditsiini äsjakirjeldatud aspekte? Sellistest küsimustest hakkas tekkima kontseptsioon tehisintellektist „Kollektiivne superaju“. Inimaju närvivõrkudest arusaamine pluss tehnoloogiline arvutivõimekus on tänapäeval loonud valmisoleku meeletus mahus andmetöötluseks ning selle kasutamiseks defineeritud küsimustele vastamiseks. Plahvatuslik tehisintellekti ja meditsiini käsitlevate artiklite kasv on täheldatav alates 2017. aastast.

Meditsiin on konservatiivne, innovatsioon siinjuures väga konservatiivne, reguleeritus eeskätt ohutust silmas pidades nõuab väga põhjalikke uuringuid, lisaks kaasnevad õiguslikud ja eetilised aspektid. Ning igavene küsimus: kas masin suudab arsti asendada? Mida ihkab patsient? Arstlik empaatia, ravimine on enam kui näitajatest kalkuleeritud diagnoos ja planeeritud ravi.

Kliiniliste otsustustugede väljatöötamine, mis aitaksid arsti tema töös, olgu see siis diagnostikas või ravis, on juba igapäevareaalsus. Märkamatult, aga digimaailm on kohal, kasutame seda oma igapäevatöös rohkem kui sellele mõtleme või arugi saame.

Tulles korraks tagasi ka digitaalse ehk digimeditsiini mõiste juurde - see väljendab järjekordselt eri ajastute teaduskeelte kombineerimist, samadele sõnadele erinevate tähenduste tekkimist. Tänapäeva digimeditsiin võib tulla küll arusaamisest nobedate näppude vajalikkusest arvutiga suhtlemisel, ent tõenäolisemalt ikkagi arusaamast diskreetsel, numbrilisel kujul talletatavast ja kasutatavast informatsioonist, millel põhinevad arvutid.

Meditsiiniteaduste valdkond  peab digipädevuse suunda oluliseks nii uue põlvkonna tervishoiutöötajate koolituses kui uutes uurimissuundades, mis nõuavad erinevate erialade koostööd ja pädevuste kombineerimist. Oleme oma valdkonnaga ühinenud ka Euroopa arstiteaduskondade võrgustikku, kes selle teema arendamist tulipunktis hoiavad.